FAKT, ET EESTI statistilist keskmist töötasu (2011. aastal 948 eurot ehk 113 protsenti kogu Eesti keskmisest) saavad vaid Harjumaa elanikud ning selleni hakkab jõudma ka Tartumaa elanike keskmine töötasu (807 eurot ehk 96 protsenti Eesti keskmisest), ei ole enamikule uudis.
Viljandimaal oli 2011. aastal keskmine töötasu 641 eurot kuus ehk 76 protsenti Eesti keskmisest. Me ei erine eriti ülejäänud 12 maakonnast, kus keskmine kuupalk jäi väikeste vahedega 641 ja 692 euro vahele.
Enamiku regioonide mahajäämus puudutab aga otseselt ka edukamaid piirkondi, sest paratamatult tuleb siis millalgi maksutulu omavalitsuste vahel tasandusfondi kaudu ümber jagada. Regionaalne ebaühtlus — Harju- ja Tartumaa versus muu Eesti — ning aina enam ebaühtlustuv areng on meie kõigi probleem ning väga oluline on sellele lahendusi otsida.
Põlismulgina ei saa ma kuidagi nõus olla jürimõisaliku lähenemisega, mis peab mõistlikuks ja efektiivseks rahvastiku ja majandustegevuse koondumist Tallinna ja selle tagamaale.
Küsisin detsembri algul presidendi ümarlauakohtumisel regionaalminister Siim Valmar Kiislerilt ja rahandusminister Jürgen Ligilt, kas nad ei pea vajalikuks kaaluda maksuerisuste rakendamist ettevõtluse hoogustamiseks regionaalselt nõrgemates piirkondades või alternatiivina riigiasutuste ja osaliselt ka ministeeriumide väljaviimist maakonnakeskustesse. Rahandusminister ei pidanud maksuerisuste rakendamist liberaalses majanduspoliitikas võimalikuks ning leidis, et asutuste Tallinnast väljaviimine on majanduslikult kulukaks ja väheefektiivne.
ETTEVÕTLUSE JA sellega seotud töökohtade koondumine pealinna ja teistesse suurematesse keskustesse on mõistetav, sest ettevõtte eesmärk on saavutada majanduslik efektiivsus tänu logistilistele sõlmpunktidele, klientide olemasolule, kvalifitseeritud tööjõu hulgale ja muudele teguritele. Küsimus on selles, kas siin on koht riiklikuks sekkumiseks maksupoliitika kaudu, toetamaks Eesti kui terviku ettevõtluse ja majanduse arengut.
Ettevõtluse hoogustumine on eluliselt tähtsa taristu olemasolu kõrval ilmselgelt kõige olulisem paikkonna majandusliku ja sotsiaalse arengu mõjutaja. Kõik muu, näiteks eneseteostus, kvaliteetse hariduse kättesaadavus ning kultuuri- ja sportimisvõimaluste nautimine, on inimesele vajalik, kuid Maslow teooriast ei saa üle ega ümber.
Maapiirkondade ettevõtluses, eriti väikeettevõtluses, on probleeme, mis pärsivad nende konkurentsivõimet: tarbijate vähesus, suuremad transpordikulud, vähesest efektiivsusest tulenev omakapitali puudumine, suutmatus tasustada hästi kvalifitseeritud tööjõudu, võimetus pakkuda töötajatele täiendusõpet ja muid enese arendamise võimalusi.
VIIMASEL AJAL räägitakse palju, et elu peab igas Eesti paigas elamisväärne olema. Sama kordas president oma uusaastakõnes. Mitte ei tahaks, et see oleks ainult sõnakõlks. Ühiskonda kaasates tuleb jõuda sisuliste muudatusteni.
Kaaluma peaks mitmesuguseid võimalusi. Näiteks asukohast tulenevate maksuerisuste rakendamist tööjõumaksude madalamaks muutmise kaudu. See võiks viia ettevõtluse maapiirkondadesse ning toetaks seal ka madalama kvalifikatsiooniga tööjõu rakendamist ja koolitamist. Igati väärib toetust põllumajandusminister Helir-Valdor Seedri idee muuta riigiasutuste paiknemine regionaalsemaks, suurendamaks Eesti Vabariigi esindatust väljaspool pealinna.
Sääraste reformide elluviimine oleks märkimisväärne mõtteviisi muutus. Seni on haldusreformi arutelud ja üleüldine regionaalpoliitika keskendunud pelgalt ühe avaliku halduse osalise ehk omavalitsuse reformimisele.
ARVESTADES INFO- ja kommunikatsioonitehnoloogia arengut ning Eesti riigi püüdlusi olla selles valdkonnas eestvedaja rollis, jääb arusaamatuks, miks on avaliku sektori asutused koondunud Tallinna ja Tartusse olukorras, kus need piirkonnad arenevad ülejäänud Eestiga võrreldes kiiremini.
Riigiasutuste tsentraliseerimist on põhjendatud suurema efektiivsusega. Samas ei ole välja öeldud, mida selle all mõeldakse. Riigikontrolli aruande kohaselt ei ole riigiasutuste ümberkorralduste maksumuse kohta usaldusväärseid kalkulatsioone enne ega pärast ümberkorralduste elluviimist tehtud ning kokkuhoidu kui sellist ei ole mõõdetud.
Riigiasutuste paiknemist on põhjendatud sellega, et maapiirkondades ei ole piisaval hulgal spetsialiste. Vabade töökohtade mitmekesisus on aga oluline tegur noorte perede elukoha valikul, mistõttu tuleks riigil usaldada oma ülikoole ning võimaldada noortel tagasi tulla oma kodukohta või -maakonda riigi heaks töötama.
Avaliku sektori töökohad toovad maakonda kvalifitseeritud tööjõudu, tänu millele on piirkond ka ettevõtlusele atraktiivsem. Kui ühes kohas teatud kitsa valdkonna spetsialisti järele vajadust ei ole, läheb diplomeeritud inimene sinna, kus teda on tarvis.
Avaliku sektori töökohtade koondumine maakonnakeskustesse ei sõltu ka omavalitsuste liitumisotsustest ning selle reformi kasu oleks kohene: füüsilise isiku tulumaksu laekumise kasv, teenuste sektori regionaalne areng ja nii edasi.
RIIGIASUTUSTE tsentraliseerimise jätkumise korral peab arvestama järjest suureneva regionaalse tasandamise vajalikkusega või hoopis inimkapitali regionaalse paiknemise riikliku soodustamisega.
Kui Viljandisse asuksid ümber näiteks kultuuriministeerium ja rahvakultuuri keskus — need võiksid ju suurepäraselt toimida linnas, kus tegutsevad kultuuriakadeemia ja pärimusmuusika keskus —, suureneks tulumaksu laekumine ning teisalt väheneks vajadus tasandusfondi eraldisteks. Isegi kui tööjõud tuleks väljastpoolt Viljandimaad ja maksud laekuksid mujale, oleks tarbjate hulga suurenemine positiivne.
Mõelgem sellele, et Eesti põhiseaduse algusridadega määrame oma eksistentsi põhieesmärgid. Tuletan neid siinkohal meelde: «Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril; mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele; mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus; mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.»
Väikeses riigis peab oskama raha lugeda ja muudatuste tegemise efektiivsus võib ilmneda alles pikas perspektiivis. Siiski ei ole arukas suhtuda majandusliku ebavõrdsuse kasvu ja väljarändesse maapiirkondadest kui paratamatusse.
Kui otsustajad muudatusteks valmis ei ole, tuleb järgmisel või ülejärgmisel valitsusel tunnistada, et väga paljud investeeringud on olnud ebaefektiivsed, elu on koondunud Tallinna ja heal juhul ka Tartu ümber ning osas paikkondades on elanike vähesuse tõttu ebaotstarbekas esmavajalike teenuste korraldamine. Tore eesti vanasõnagi ütleb: «Tänasida toimetusi ära viska homse varna.»