/nginx/o/2009/04/26/169137t1h28ad.jpg)
Viljandimaa suurimas kanalas Abja vallas Põlde endises moonakamajas elab umbes neli tuhat sulelist.
Moonakamajas kaigub vali kaagutamine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Osaühingu Abja Muna kanalat võib mõnes mõttes eriliseks pidada. Nimelt on see tegutsemist alustanud kaks korda — pärast seda, kui seal 2007. aastal avastati ohtlik Newcastle’i tõbi, tuli ligikaudu 5200 kana hävitada. Praegu elavad seal umbes neli tuhat kana ja üks kukk.
«Kukk on meil rohkem kiremise pärast,» naerab ettevõtte töötaja Maire Laidvee.
Uued kanad toodi Lätist mullu jaanuaris ja märtsis saadi kanalast taas mune. Neid müüakse Pärnu turul, soovijad võivad neid osta aga ka kohapealt.
Maire Laidvee andmetel annavad linnud praegu umbes 2500 muna päevas.
Helepruunid munad
Abja kanalas peetakse Hy-Line tõugu kanu. Nende munad on pruunid, kuid sedavõrd heledad, et sobivad lihavõttepühade aegu väga hästi ka värvimiseks.
«Meie suurim muna kaalus 132 grammi ja kana oli sellega terve päeva ametis,» jutustab talitaja. Süüa rekordmuna tema sõnul siiski ei sündinud.
Keskmiselt kaaluvad Abja munad 68, suuremad umbes 80 grammi. Neid pakendab Maire Laidvee.
Tema ongi farmi ainus alaline töötaja. Ta tuleb kohale kell 9 ja on ametis kuus tundi — nii ilma puhkepäevadeta. Kanala koristamise aegu venib tööpäev pikemaks.
Kanala valgustus töötab automaatselt. Öösel on ruumis pime ja vaikne, päeval aga kaigub seal vali kaagutamine.
Kanala vastab nõuetele
Automatiseeritud on ka kanade söötmine ja jootmine. Vett saavad linnud erilisest niplist, sööta antakse neile kaks korda päevas. Sisuliselt on aga kanadel kogu päeva toit ees, sest kõike korraga nad nahka ei pista, ehkki on suure isuga.
«Pakume neile spetsiaalset kanasööta, milles on sees kõik vajalikud ained. Paraku on see üpris kallis: umbes 4 krooni 30 senti kilogramm. Nõnda on sööt meie suurim kuluartikkel,» räägib Maire Laidvee.
Kanade munetavad munad langevad rennidesse, kust talitaja need ära korjab. Nende purunemist tuleb Laidvee ütlemist mööda harva ette, kuid osa mune saab siiski koksu ja läheb praaktoodanguna müüki odavamalt.
Kaks korda nädalas võetakse ette kanala puhastamine. Linttransportöörilt tulev sõnnik rändab traktorikasti ja sealt talu põllule.
«Väärtuslik väetis on omast käest võtta,» muheleb Maire Laidvee, kelle mees Urmas on koos partner Jüri Metsaga kanala omanik.
Karja tuleb uuendada
Mõistagi ei puudu kanalast korralik ventilatsioon, mis ruumis õhku vahetab. Suvel võib seal üsnagi soojaks minna, talvel soojendavad kolmekaupa puuris olevad linnud oma ulualust ise.
Kui mune hakkab kanalast vähem tulema, lähevad kanad vähehaaval müüki. Ostjad on enamasti tavalised maainimesed — neile sobivad ka tööstuslikult väheproduktiivsed linnud.
«Munakanu ostetakse keskmiselt kümne kaupa, vahel mõni ka supiks,» lausub Maire Laidvee.
Müüdud lindude asemele soetab ettevõte uued. Et praegune seltskond on munenud aasta jagu, seisab karja uuendamine alles ees. Tõenäoliselt tulevad uued kanad samuti Lätist. Nood on juba taudide vastu vaktsineeritud. Eelmisel satsil tuli kaitsesüstimine endil teha lasta ja see läks maksma umbes 5000 krooni.
Kanalas käivad tihtilugu veterinaartöötajad, kes võtavad munadest proove ja kontrollivad söötasid. Loomakaitsjad hoiavad silma peal pidamistingimustel.
Nagu nendib Maire Laidvee, tuleb osaühing Abja Muna edukalt toime ka praegusel majanduslikult nigelal ajal.