/nginx/o/2011/08/02/694764t1hb07e.jpg)
Vanarahvas on andnud novembrile nimetusi ilma järgi: külmakuu, hallakuu, marukuu... Soodsa kosjaaja tõttu on seda kutsutud kosjakuuks. Hingedeajast ajendatuna nimetatakse novembrit ka hingekuuks ja kooljakuuks.
Repliik: Kooljakuu laul
/nginx/o/2022/04/19/14493293t1h0a35.jpg)
20. november 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juhtusin guugeldades tuttavale lastelaulule, milles on samuti novembrist juttu: «Lapsed, tuppa! Tali tuleb, lumelell on õues ju...» Oma suureks üllatuseks avastasin, et lasteaia laululeht, kus need sõnad kirjas on, pakub modernse refrääni: «Linnud läinud lõunamaale, lilledel on unekuu!»
Nojah, surmakuud võib ju ka unekuuks nimetada. Aga miks? Kas sellepärast, et lapsele ei peaks selgitama vana laulu sisu? Kas see mõjuks liiga hirmutavalt? Äkki saab väike laulusõber surma ja une piire tabades haiget? Ilmselt saabki.
Multifilmides, kus alatasa üksteist klobitakse, susatakse ja tulistatakse, ei hukku ju samuti keegi: rängas õnnetuses saadakse väike muhk ja kõik on kohe korras. Samal ajal arvutis sõda mängides põrmustab laps vaenlase täielikult.
Vana laul tahab lihtsalt ütelda, et november on kadumise kuu, sügis on mõtete kogumise aeg ja lilledel on surmakuu.