Kuigi lume sulamise ajal toimub maapinnal palju huvitavat, tasub pimedatel õhtutel tõsta pilk ka taeva poole — sinna, kus selge ilmaga säravad lähestikku Veenus ja Jupiter.
Vaatemäng Veenuse ja Jupiteriga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaks tulukest on tähelepanelikele inimestele silma hakanud juba vähemalt kuu aega. Need ilmuvad pimenevasse taevasse õhtu hakul enne teisi tuntud tähti ning kaovad öö edenedes silmapiiri taha.
Taevased täpid muudavad asendit ka teineteise suhtes: kui paar nädalat tagasi seisid need üsna kõrvuti, siis nüüd on tulukesed teineteisest kaugenenud. Nõnda flirdivad omavahel Veenus ja Jupiter, samal ajal kui Marss särab taevavõlvi teises nurgas.
Kõige lähemal paistsid nimetatud kaks planeeti teineteisele olevat 15. märtsil, mil nende vahemaa oli Maalt vaadates kõigest kolm kraadi ehk umbes kuus kuuketta näivat läbimõõtu.
21. märtsil oli nende näiv vahemaa 6,6 kraadi ning eeloleva laupäeva, 31. märtsi õhtul ulatub see juba 14,1 kraadini.
Miks paistavad need kaks planeeti meile nii lähestikku? Tartu observatooriumi vanemteaduri Urmas Haua tõdemust mööda on nad kogu aeg taevas, küsimus on ainult selles, millal ja kui hästi neid Maalt vaadelda saab.
«Et planeedid liiguvad oma orbiidil pidevalt ümber Päikese, on nad meile aeg-ajalt ikka näha. Pahatihti paiknevad nad kahjuks Eestist vaadeldavas kohas päeval, kui taevas on hele,» selgitab ta. «Tihti on need siiski nähtavad ka öösiti. Eriti mõnus on see, kui neid saab vaadelda õhtuti, mil inimesed kõige enam ringi liiguvad.»
Heledam on Veenus
Praegu ongi just niisugune õnnelik periood, mil mainitud planeedid on näha juba õhtul pimenemise ajal. Kõige säravam on südametemurdja Veenus, mis paistab Päikesesüsteemi tiirlejatest Maale kõige heledamini.
«See planeet on küll suhteliselt pisike, kuid asub meile kõige ligemal ning paikneb ka Päikesele lähemal kui meie,» räägib Urmas Haud. «Veenuse muudavad väga heledaks seda ümbritsevad päikesevalgust peegeldavad pilved.»
«Tartu Tähetorni Kalendri» järgi oli Veenus Eestis kõige paremini näha üleeile, 27. märtsil, kuid ka eelolevatel õhtutel on võimalik seda korralikult uurida. Näiteks 31. märtsil loojub nimetatud planeet alles üheksa minutit pärast kella ühte.
Hoopis kehvemad on lood tema kavaleri Jupiteriga, mille vaadeldavus Eestis järjest halveneb. 31. märtsil kaob ta meie vaatlusväljast juba kell 23.07. (Olgu öeldud, et kõik artiklis mainitud kellaajad kehtivad Tartu kohta, Viljandi puhul tuleb neile liita keskmiselt viis minutit.) Edasistel õhtutel nihkub planeedi loojumine järjest varasemaks.
«Jupiter paistab meile hästi seetõttu, et on Päikesesüsteemi kõige suurem planeet,» kirjeldab Urmas Haud. «Ta asub küll Maast ja Päikesest märksa kaugemal kui Veenus, kuid tema valgust peegeldav pind on väga suur.»
Vanemteadur tuletab meelde koolitarkust: planeedid muudab nähtavaks nendelt peegelduv päikesevalgus — ise nad valgust ei kiirga. «See eristab neid tähtedest,» selgitab ta.
Veenust on võimalik Eesti õhtutaevas vaadelda juuni alguseni, kuid Jupiter kaob ehavalgusesse juba aprilli lõpul. Praegu saavad need, kel on käepärast mõõduka tugevusega binokkel, pilvitutel öödel jälgida sedagi, kuidas neli suuremat kaaslast ümber hiidplaneedi tiirutavad.
Kokku ei põrka
Seda, et mainitud taevakehad Maalt vaadates kõrvuti on sattunud, nimetab Urmas Haud asjaolude kokkusattumiseks.
«Planeedid liiguvad ümber Päikese üsna ühel tasapinnal, kuid igaüks teeb tiiru erineva ajaga: lähemal asuv planeet mõistagi kiiremini,» selgitab vanemteadur. «Seega muutub nende asend pidevalt nii üksteise kui taustal olevate tähtede suhtes.»
Veenuse ja Jupiteri järgmine flirt leiab aset tuleva aasta 28. mail, mil taevakehad mööduvad teineteisest kolm korda lähemalt kui seekord. Veelgi enam lähenevad nood kaks omavahel 2014. aastal, kui nende minimaalne vahemaa on umbes pool kuuketta näivat läbimõõtu.
«Kahjuks ei ole neid nähtusi Eestis nii mugav vaadelda, sest siis näivad planeedid olevat Päikesele märksa lähemal kui tänavu, torkavad seetõttu vähem silma ja nende vaatlusaeg on lühem,» täpsustab Urmas Haud.
Juhtub sedagi, et Veenus liigub Jupiteri eest läbi ning taevakehad sulavad palja silmaga vaadates täiesti kokku. Selline ülim lähenemine on üpris haruldane: väidetavalt oli eelmine 1818. aastal ja järgmine tuleb 2065. aastal.
«Kui Veenus ja Jupiter paistavad taevas olevat teineteise ligidal, ei maksa arvata, nagu oleksid nad ka tegelikult ruumis lähestikku,» toonitab Urmas Haud, rahustamaks neid, kes arvavad, et planeedid võivad kokku põrgata.
«Ehkki Maalt on nad nähtavad enam-vähem ühes suunas, asub Jupiter Veenusest ikkagi sadade miljonite kilomeetrite kaugusel!» lisab ta.
Näha on ka Marss ja Saturn
Peale Veenuse ja Jupiteri on praegustel pimedatel õhtutel hästi näha Marss.
Urmas Haua sõnul väärib märkimist, et 3. märtsil oli Marss Päikesega vastasseisus: Päike, Maa ja Marss asusid ühel joonel. Säärane seis tähendab ühtlasi, et Marss paikneb Maale tavalisest lähemal.
Tähistaevast uurides tasub meeles pidada, et sõjaka nimega planeet on küll umbes kaks korda tuhmim kui Jupiter, ent kuulub ikkagi heledamate objektide hulka.
31. märtsil tõuseb Marss poolest päevast ja loojub alles kell 6.41. Vaatlejad peaksid teda otsima Lõvi tähtkujust.
Need, kes tähtkujude asukohta ei tea, võivad järgida Urmas Haua õpetust: «Käesoleva nädala lõpul kella üheksa paiku õhtul peaksid Veenus ja Jupiter olema näha enam-vähem otse läänes, umbes 30 kraadi kõrgusel horisondi kohal. Marss seevastu on kagus ja paikneb horisondist umbes 45 kraadi kõrgemal.»
Vanemteadur annab ühtlasi juhendi, kuidas leida Marssi Suure Vankri järgi.
«Teatavasti meenutab Suur Vanker pika sangaga kopsikut. Kui ühendada sanga suhtes kaugema serva kaks tähte sirgega ja liikuda piki seda päris kaugele kopsiku põhjast allapoole, peaks Marss olema kõige heledam objekt, mis selle sirgjoone lähikonda jääb,» õpetab ta.
Kuid see pole veel kõik. Praegu on palja silmaga näha ka neljas planeet, Saturn. 31. märtsil tõuseb see kell 21.08, kuid 20. aprillil juba kell 19.40. Seda saab jälgida öö läbi, vaatlustingimused hakkavad halvenema alles juuli teisel poolel.
Praegu, mil rahvasuus levivad kõikvõimalikud maailmalõpu versioonid, tekib paljudel kindlasti küsimus, kas säärane planeetide liikumine on eelmäng ühele ähvardavale ennustusele, mille järgi tänavu 21. detsembril reastuvad üksteise taha Saturn, Jupiter, Marss ja Maa ning tekitavad meie koduplaneedil inimkonnale saatuslikuks saavaid muudatusi.
Maailmalõppu ei ennusta
Urmas Haud ei näe paanikaks siiski põhjust. Astronoomide hinnangul ei peaks sel ajal toimuma mingit erilist planeetide rivistust.
«Küsimus on loomulikult ka subjektiivses suhtumises: mida keegi planeetide joondumiseks peab,» ütleb teadlane. «Enamasti mõistetakse selle all planeetide suhtelist lähedust mingile ühisele sirgele. Kui lähedal on aga lähedal, sõltub tõlgendaja suvast: kui on vaja leida põhjus maailmalõpu ettekuulutamiseks, annab seda mõistet venitada,» nendib ta.
Urmas Haud lisab, et nüüd ennustatavast täpsemad joondumised toimusid aastatel 2000 ja 2010 ning need oleme õnnelikult üle elanud.
«Eks planeedid aeg-ajalt ikka suuremal või vähemal määral reastu — ka märtsi algul olid Päike, Maa ja Marss ühel joonel, aga midagi ei juhtunud,» räägib vanemteadur. «Mõnikord tekib taevakehade liikumises igasuguseid huvitavaid konfiguratsioone. Planeetide seisu füüsikaline mõju meie elule on siiski tühine.»
Paanikat külvanud maiade kalendri lõppemist ei soovita teadlane samuti üle tähtsustada.
«Looduses käivad paljud asjad tsükliliselt. Võtame näiteks aastaajad: võime ju sügisel rääkida, et üks tsükkel hakkab otsa saama, puud lähevad paljaks, rohi kolletub ja maailmalõpp jõuab kohe kätte. Aga siis algab järgmine aastaring,» kõneleb Urmas Haud. «Samamoodi alustab uut tsüklit kalender. Liiatigi on see inimese enda väljamõeldud.»