Artikkel ilmus 3. märtsi «Sakalas»
Tartu ülikoolis õigusteadust tudeeriv Karksi-Nuiast pärit Kerstin Kütt jõudis augusti lõpul vahetusüliõpilasena Voroneži. Varem oli ta gümnaasiumiõpilasena veetnud aasta Hiinas.
Soov ennast proovile panna viis neiu Hiinasse ja Venemaale
12. märts 2012, 09:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Voronež paikneb Moskvast viis ja pool sada kilomeetrit lõuna pool, tund 15 minutit kestva lennukisõidu kaugusel. Elanud pool aastat Venemaal Ukraina külje all paikneva oblasti keskuses, jõudis Kerstin tänavu jaanuaris kodumaale tagasi.
Saabumine
«Voronež tundus kõrgelt päris ilus: palju veekogusid ja rohelust. Lennukist väljudes oli tunne, et südasuvi on tagasi: stjuardessi teatel oli sooja 27 kraadi,» meenutas Kerstin Kütt.
Moskvasse väljus lennuk Tallinnast teisipäeva hommikul kell 5.20. «Lend kestis kõigest kaks ja pool tundi ning kuigi suudan muidu igasugustes sõiduvahendites magada, püsisin seekord ärkvel.»
2007. aastal oli Kerstin olnud esimest korda vahetusõpilane, sedapuhku veetis ta terve aasta Hiinas. Esialgu ei teadnud neiu ühtegi hiinakeelset sõna. Toona polnud Eesti raamatupoodidest selle keele õppimiseks materjali leida. Õnneks ootas ees mitu nädalat keelelaagrit.
Kaugele ja võõrale maale vahetusõpilaseks minna tüdruk ei kartnud. Kõik tundus nii uus ja huvitav, et suure ja hoopis teistsuguse eluoluga riigi iseärasustele polnud aega mõelda.
Juulis oli Pekingis palav, õhk ei liikunud üldse. Kõigepealt hakkas Kerstin igatsema kodumaist tähistaevast. Saastatud Pekingis tähti ei näinud, kogu elu käis halli pilvemassi all.
Voroneži ilm sarnanes Eesti omaga veidi rohkem ning valged pilved ja sinine taevas polnud seal haruldased. Temperatuur oli pisut kõrgem kui samal ajal Eestis ning Kerstini sõnul oli see lausa õnn, sest kütet ei lülitatud sisse enne novembrit.
Kultuurišokk
Et Kerstin Kütt läks Venemaale vahetusüliõpilasena, paigutati tema ja teised kolm eesti tudengit elama Voroneži riikliku ülikooli ühiselamusse. «Mind toa seisukord eriti ei šokeerinud, olin vist saanud Hiinas oma kooli kätte. Seevastu mu toakaaslasel Ele-Riinil ei tulnud tükk aega sõna suust. Tal vist oli kultuurišokk,» rääkis Kerstin.
Pärast suurpuhastust võis toa tunnistada elamiskõlblikuks. Selles olid kaks voodit, riidekapid, laud ja taburetid. «Koledama mööbli viisime kohe minema, asju oli väikse ruumi tarvis niikuinii liiga palju. Madrats oli nigel ja voodi kõva. Eestisse jõudes ei saanud ma esialgu magada, sest ase tundus liiga pehme,» jutustas Kerstin.
Kokkuvõttes läks temal ja Ele-Riinil ühiselamutoaga isegi hästi, sest tapeet polnud katki ja põrandal oli enam-vähem korralik kate.
Ühiskasutatav tualett asus koridori lõpus ja pott oli paarkümmend sentimeetrit põrandast kõrgem. Sealsamas kõrval paiknevas kraanikausside ja pesunööriga ruumis sai rõivaid ja hambaid pesta.
Üsna mõistlikud duširuumid asusid alumisel korrusel ja sooja vett tuli hommikul kella üheksast õhtul kella seitsmeni. «Kelle pesemisaeg sellesse vahemikku ei mahtunud, pidi võtma karastavat dušši,» meenutas Kerstin. «Kui radiaatoreid kütma hakati, jagus sooja vett kauemaks.»
Ajapikku muutus olukord järjest elamisväärsemaks. «Kui ülikooli rektorile anti teada, et eestlastel oleks ühikatuppa tarvis külmikut, ostetigi see meile. Piisas vaid avaldusest ja sain jälle hommikuti piimaga putru keeta. Ei kujuta ette, et kirjutaksin samasuguse taotluse Tartu ülikooli rektorile. See tunduks ülimalt veider,» arutles neiu.
Hiljem said eestlannad tuppa viie kanaliga teleri. Hätta ei jäänud nad isegi akendega, mis esimesel vaatamisel olid ähvardanud saabuvad külmad takistamatult sisse lasta.
Kui novembri lõpul temperatuur null kraadi juurde jäi, lülitati tubades radiaatorid sisse. «Lisaks sellele ostsime soojapuhuri ja torkasime pistiku seina. Olime esialgu maru õnnelikud, aga rõõm sai varsti otsa, sest suure kuumuse tõttu sulasid pistikupesa ja juhe ära. Sellised riistapuud olid seal tegelikult keelatud,» jutustas Kerstin.
Koerapidamismaks ja söök
Niisiis polnud Kerstin Kütil raske Venemaa üliõpilase eluga harjuda, sest tal oli Hiina kogemus. Seal oli ta käinud koolis vahetuskodust. Pärast keelelaagrit elas tüdruk oma esimese pere juures Pekingi kesklinna majas.
Sisseelamisperioodi järel tuli tal sõita pealinnast rohkem kui 700 kilomeetrit edelasse.
Seal Zhengzhou linnas elas tema päris vahetuspere. «Muide, mu hiina nimi oli Ke ting. Nende R-täht on teistsugune kui meie oma ja minu nime oleks olnud keeruline hääldada,» seletas neiu ja lisas, et seal pannaksegi välismaalastele kohalikud nimed.
«Kõigepealt nägin uue pere koera, väikest nähvitsat. Hiinas peab koerapidamise eest maksma ja summa sõltub loomade suurusest, seepärast ongi need enamasti väiksed,» rääkis Kerstin.
Uues kodus juhatati eestlanna tema tuppa. See oli üpris tühi, aga siiski elatav. Pere oli tema tulekuks valmistunud ja ruum nägi välja üsna korralik. «Nagu ikka: voodi, laud, tool, riidekapp,» kirjeldas neiu.
«Algul ehmatas mind, et voodi peal oli ainult bambusmatt. Ei mingit madratsit, matile käiski lina peale,» meenutas ta. «See ase pidavat olema hea seljale ja ühtlasi polnud sellel kuuma ilmaga palav magada.»
«Hommikuks sõime mingit suppi, hiinlased ei söö kogu aeg riisi,» meenutas Kerstin. Süüa oli tema jutu järgi nii palju head ja huvitavat, et tekkis küsimus, kuidas hoiduda kaalus juurde võtmast. Sealne šokolaad maitses tema jutu järgi küll nagu seep ning selle nimigi oli Dove.
«Bei jing kao ya ehk Pekingi part on väga hea. Siis veel bao zi, jahust tehtud mass, mille sisse saab panna aedvilju ja liha. Jiao zi ehk Hiina pelmeenid olid samuti suurepärased,» rääkis neiu. Kõige paremat sööki saab tema ütlemist mööda hiinlaste kodus.
Hiinlannad ja venelannad
Peale toidu pälvis Kerstin Küti tähelepanu hiinlaste õpihimu. «Kui nad ütlesid, et tuleb väike test, tähendas see 60 lehekülge,» ütles ta. Eestlanna nõustus arvamusega, et Hiinast saab varsti kõige võimsam riik, sest elanikke on palju ja nad on teadmishimulised. «Hiinlased on tõepoolest väga targad ja õpivad kõike varem kui meie Eestis,» kinnitas mu vestluskaaslane.
Kui Hiina XI klassis oli Kerstin käinud koos kohalike õpilastega, siis Voronežis said vahetusüliõpilased endale ise sobivad kursused valida. Kerstin võttis keelepraktika, grammatika, vene keele tegusõnad, vene kirjanduse, kuulsad vene heliloojad, vene filmide videokursuse, sõnavara, vene laulud ning Voroneži kultuuri. Oli ju tema eesmärk eelkõige keel omandada ja kultuuriga tutvuda.
Lisaks koolis õpitavale said välistudengid aega uurida kohalikku elu. Sagedaseks kooskäimiskohaks muutus baar BARak O Mama. «Seal ei tohtinud tantsida. Olime sellest teadlikud, aga teinekord tuli siiski tantsutuju.
Kui turvamees asus selgitama, et ei tohi, kostis Ele-Riin talle: «Mы просто гуляем,»» muigas Kerstin.
Venelannad käisid tema jutu järgi enamasti kõrgete kontsade ning kleidi või seelikuga ja olid saledad. «Palju ilusaid naisi oli,» sõnas ta.
Huvitav eestlanna
«Eestist räägiti Voronežis kas väga hästi või oldi suisa vaenulik,» meenutas Kerstin Kütt. Kui turul selgus, et oleme eestlased, pidasid müüjad meid kohe sõpradeks.
Kõik venelased siiski sõbralikud polnud. «Sõitsime bussiga ja rääkisime omavahel eesti keeles. Üks mees küsis, mis keeles räägime. Vastasime, et oleme eestlased, ning ühtäkki hakkas mees meid fašistideks sõimama ja heitis ette, miks me pronkssõduri teisaldasime,» rääkis neiu.
Hiinlased olid aastate eest jõllitanud heledapäist eesti tütarlast nagu imeasja. Ainult vähestel oli aimu, mis riik Eesti on või kus see asub. «Vanemad inimesed oskasid seostada Eestit Nõukogude Liiduga, aga rohkem arvati, et olengi Venemaalt. Hiinlaste silmis on blondid ennekõike venelased,» rääkis ta ja kinnitas, et köitis pilku isegi pealinnas. «Hea, et mõni vastu posti ei jooksnud,» naeris Kerstin.
Kaks ajutist kodumaad, kus eestlanna üle imestati, rõõmustati ja pahandati, ei tundu talle ekstreemsed. «Mul on vaja end proovile panna ja põhiliselt andsid need kaks kogemust võimaluse end ületada,» ütles mu vestluskaaslane.
Mõlemasse riiki läks ta eelkõige kultuuri ja keele pärast. «Tol ajal hiina keelt Eestis eriti õppida ei saanud — isegi Tartu ülikoolis mitte. Seda võimalust pakkusid ainult Tallinna keeltekoolid.»
Kerstin tahtis omandada sellist keelt, mida õpiku abil naljalt selgeks ei saa. Nüüd ta ei oskagi öelda, kumb keel on paremini suus. «Ilmselt oleneb see valdkonnast. Hiina kirjakeel on mul kindlasti praegu nõrgem,» arutleb ta.
Hiinas ei tundunud vahetusõpilasele miski tuttavlik, aga võib-olla just selle erinevuse tõttu ei saanud ta mahti koduigatsust tunda.
Seevastu Venemaa oli Kerstini sõnul ühelt poolt kodune ja teiselt poolt täitsa võõras. «Neil ei müüdud kodujuustu. Sõpru ja perekonda polnud lähedal,» tõi ta välja kaks puudust.