Imre Annusele meeldivad filmikunst ja ajalugu, iseäranis muinasaeg. Äsja jõudsid rahva ette tema filmid ajaloolisest leivateost ning Ennuksemäe metsavennapunkri taastamisest.
Imre Annus jutustab pildiga lugusid
29. veebruar 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaks aastat tagasi asutas Imre Annus oma firma, osaühingu Lõunameedia. Sestpeale on valminud üle kümne reklaamfilmi ning meenutussalvestisi kunstinäitustest, konverentsidest ja mitmesugustest etendustest.
Lõunameedia viimase aasta töödes on keskne koht Viljandimaaga seonduval: videovisiitkaardiga tutvustab ennast Venevere puhkeküla ja lühifilmis on talletatud Suislepas peetud paadipäev. Sügisel valmis film Tääksi spordiklubi esimesest tegevusaastast.
Õpetab ajaloolisi töövõtteid
Rõõmsat vaatamist pakub koostöös Koksvere maanaiste seltsiga äsja valminud film «Koksvere leivategu», milles saab näha ka sirbiga õsumist ja rehepeksumasinaga töötamist, õpetatakse unustuse hõlma vajunud töövõtteid ja kõlavad endisaegsed laulud.
Venevere, Koksvere ja Ennuksemäe filmide tootmisele pani õla alla Võrtsjärve ühendus. «Idee hakkas kaela kandma, kui tõdesin, et ehkki mõni piirkonna tegemistest ületab vahel uudisekünnise, läheb ajaloo jaoks lõviosa ikkagi kaotsi,» selgitab Imre Annus.
Tehtud töödest emotsionaalselt ja tehniliselt raskeimaks peab ta Tarvastu vallas paikneva metsavennapunkri taastamist käsitlevat filmi «Tagasi Ennuksemäele», kus ülekohtu löödud armistunud haavad väga isiklikult lahti kärisevad. «Sellest ei ole veel väga palju aega möödas, kui kellegi pealekaebamine viis rahvast kodust ära või tapalavale,» nendib filmimees.
Annus ütleb oma missiooniks olevat ajaloo ja selle probleemide talletamise järgmistele põlvkondadele. «Minule on film lugude jutustamine pildi, heli, muusika ja kõige muuga. Film võib pakkuda väljundit elamuste, emotsioonide ja vahel ka propaganda näol.»
Alustas Valgre filmis
Esimene tõsisem kokkupuude filmiga oli Imre Annusel kaks aastakümmet tagasi, kui ta oli Mati Põldre filmis «Need vanad armastuskirjad» teise režissööri assistent.
«Mul oli väga palju ülesandeid, alustades sellest, et käisin Leningradis üht osatäitjat vaatamas, kuni Valgre pulmas konide suitsetamiseni välja. Igatahes õnnestus mul salaja ära proovida, mismoodi maitseb Valgre noorpõlveaegne sigaret Magus. Paraku läks hiljem päris kõvasti vett, et neelamine jälle töökorda saada,» meenutab ta muhedalt.
1994. aastal sai noor filmihuviline kätt proovida praktikandina Eesti Televisiooni (ETV) projekti «Atlantasse» noortetiimis, mille juhendajad olid Nele Laanejärv ja Jaanus Rohumaa. Hiljem pääses ta praktikale telekanalisse Kanal 2 ning samas järgnes režissööri-produtsendi töö eri saadete ja sarjade juures.
2001. aastal otsustas Imre Annus teha oma elus kannapöörde: ta ostis Kõo valda Venevere külla talu ja kolis sinna elama. Ääremaale asudes tundus, et filmitööga leiba teenida on lootusetu. Ta kääris käised üles ja asus valmistama kerisahje ning oli ametis suitsusaunade ja muude palkehitiste paigaldajana. Näiteks aeti Alam-Pedjal seitsme mehe lihaste jõul üles kümne meetri kõrgune haavapalkidest vaatetorn.
Seejärel jõudis Annus rakkes olla ka ETV Tartu toimetuses hommikuprogrammi köögiminutite režissöörina. Ent internetiühenduse paranedes tekkis julgus soetada korralik aparatuur ning ta asus kodus filme valmistama.
Seal on sündinud Viljandimaa elu kajastavad uudislõigud, mis aastate jooksul on jõudnud kõigisse Eesti telekanalitesse. Muu hulgas tegi ta teleajaloo esimese saatesarja kodumaakonnast: TV 14-s eetris olnud «Lõunalaiust» rahastas Viljandimaa omavalitsuste liit.
TV 3 teenistuses
Viimastel aastatel on Imre Annus teinud lugusid TV 3-le. «Lõunameedia hea partner on «Seitsmesed uudised», kuhu nüüd juba kahe kaamera ja võtterühmaga Viljandimaalt lugusid saadame. Eelmisest suvest aitavad mul kaamera ja mikrofoniga kodumaakonnas uudiseid jahtida Lilika Torim ja Karl Õmblus,» kõneleb Lõunameedia juht.
Järgmisena on Annusel kavas Soomaa sõprade seltsi tellimusel valmiv film «Vikati eluring», milles talletatakse niitmisega seotud tegevusi ja kultuuri. Tõuloomakasvatajate selts tellis õppevideo loomaliikidest ja positiivse rahastamisotsuse on saanud film «Võhma sajand». Koostöös Võrtsjärve ühendusega jätkatakse kevadel hobuseid käsitleva filmi võtteid, otsides vastuseid küsimusele, kas hobune mõistab tänapäeval turistide lõbustamise kõrval veel ka põlist talutööd.
Huvitub muinasvõitlusest
Imre Annus ütleb, et ta ei ela ummissilmi filmis, vaid tema ellu mahub ka põnevaid hobisid. Ta on uurinud muistseid töövõtteid ja võitluskunste ning tegelnud mõne aasta muinasvõitluse tehnikate ja relvadega. Samuti on ta olnud Eesti Kaitseliidu taasasutaja ja Tallinna 1. malevkonna esimene sõjajärgne pealik ning tegutsenud pool aastat jäägerkompanii pealikuna.
«Teadmisi olen ammutanud Tallinna pedagoogilises instituudis algklasside õpetajaks tudeerides, vabakuulajana humanitaarinstituudi teatrikursusel ning hiljem paar aastat Tartu ülikooli ajakirjandusteaduskonnas, aga ühegi diplomiga mind pärjatud pole,» tunnistab filmimees.
Kõige tähtsamaks oma elus peab Imre Annus aga kodu, abikaasa Silvit ja vanemaid. «Ilma kaasata ei saaks ma midagi tehtud. Silvi on väga kõva perenaine ja talu hing,» kinnitab ta.
Suurt karja või põllupidamist talus ei ole, on kass, koer ja Saaremaalt Vigala Sassi juurest toodud maalammastest sirgunud kümnepealine kari.
Metsade ja väljade vahel kasvavad ka kahene Vilde ja neljane Lembe. «Tütred on minu linateoste esimesed vaatajad: nende reaktsioonist mõistan kohe, kas film on midagi väärt või mitte. Kui nad teleka eest jalga ei lase, siis võib edasi nokitseda,» tõdeb Imre Annus muigamisi.
ARVAMUS
Ene Saar,
Viljandimaa omavalitsuste liidu esimees
Imre Annus on alati püüdnud võimaluse korral Viljandimaad reklaamida. Ta on maakonna omavalitsustele olnud väga hea koostööpartner — pühendunud mees, kes teeb vahvaid videoklippe. Imre on hea suhtleja ning hästi meeldiv inimene.