/nginx/o/2017/06/08/6761849t1h1e5f.jpg)
Kui kõnelda kaugtulede kasutamisest, siis viimasel ajal olen maanteel pimestamist kogenud imeharva. Tallinnast Viljandi sõites juhtub äärmisel juhul üks-kaks korda, et keegi jätab kaugtuled maha võtmata või teeb seda liiga hilja. Olen veendunud, et neil puhkudel on tegu inimliku hooletusega: juhid lihtsalt unustavad. Pole minagi sellest patust puhas.
Hoopis sagedamini juhtub, et vastutulija vahetab kaugtuled lähitulede vastu kohe, kui mind märkab. Sirgel teel võib meie vahel olla rohkem kui kilomeeter, mitte 250—300 meetrit, nagu soovitab autoõpetaja. Ma ei lase end sellest tavaliselt häirida — jääb ju meie vahele palju pimedat maad — ja võtan kaugtuled maha alles siis, kui oleme piisavalt lähestikku. Paraku ei suuda mõni leppida, et ma kohe tema ettevõtmisele samaga ei vasta, ja vilgutab pahaselt kaugtulesid.
Õnneks domineerivad siiski sellised juhud, kus teeme vahetuse peaaegu sünkroonselt. See annab mulle põhjust uskuda, et eespool kirjeldatud kordadel olen just mina kaugtuled maha võtnud õigel ajal.
Kahjuks liigub meie maanteedel palju selliseid sõidukeid, mille tuled on halvasti reguleeritud ning võivad ka ümber lülitatuna vastikult näkku särada.