Loomulikud asjad — jah, loomulikult!

Rannar Raba
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rannar Raba
Rannar Raba Foto: Elmo Riig / Sakala

OLGUGI ET roolikeerajatel keelati juba mitme aasta eest kasutada asulasisestel teedel vabakäeseadmeta mobiiltelefoni, tehakse seda ikka massiliselt. Tõsi, kui uus liiklusseadus kehtestas selle nõude ka maanteedel, on teema taas päevakorral ning erinevalt varasemast on politsei hakanud juhte nimetatud seadusrikkumise eest karistama.

Liiklusvaldkonna spetsialistid väidavad, et sõiduki juhtimise ajal telefonitsi rääkimine on sama sage kui lubatust 10 kilomeetrit tunnis kiiremini sõitmine, kollase fooritulega ristmikule sõit või mõni teine nii-öelda pisipatt, mis ei too endaga enamasti kaasa raskeid tagajärgi.

Ometi tunnistatakse, et mobiiltelefoni kasutamisest või teistest segajatest tingitud õnnetuste üle puudub statistika. Me ei tea, kui palju neid õieti on ning millised arvud peegeldavad nendest tekkinud kaotusi.

Nii tuuaksegi ajakirjanduses tihti hoiatavaks näiteks piiritaguseid juhtumeid. Äsja võis «Postimehe» veebiväljaandest lugeda, kuidas Venemaal Peterburis sõitis telefoniga rääkinud bussijuht otsa kolmele inimesele, kellest üks suri.

ENT paistab, et paljud ei pea vajalikuks või võimalikuks seda sätet järgida. Tunnistan, et mõnes mõttes kuulun minagi nende hulka. Isegi kui sul on kõige vingem juhtmeta vabakäeseadme peakomplekt ja sa kasutad seda, pead kõne alustamiseks ikka telefoni sõrmitsema, ehkki see on keelatud!

On asjatu loota, et kõik hakkavad numbri valimiseks sõidukit nagu kord ja kohus teepervel või parklas peatama. Telefoni kasutamine on saanud nii loomulikuks ja möödapääsmatuks, et enamasti tehaksegi seda mõne teise toimingu kõrvalt. Kaldun arvama, et tänapäevase elutempo juures tuleb sellega leppida.

Niisiis on küsimus suuresti selles, kas seaduse saanuks sõnastada nii, et see oleks turvalisust suurendanud, kuid jäänud seejuures vastavusse reaalsusega.

KOKKUVÕTTEKS ON hea tõdeda, et leidub neidki uuendusi, mis saavad liiklejatele märksa omasemaks. Vähemalt Viljandis näikse suurem osa jalakäijaid olevat endale teadvustanud, et pimedal ajal helkurit kanda pole üksnes arukas, vaid nüüd ka kohustuslik. Need tänavad, mida mööda mina hommikuti ja õhtuti sõidan, on igatahes palistatud inimestest, kelle rõivaste küljes helkur kenasti silma paistab.

Ei meenu, et selle sõnumi propageerimiseks tulnuks korrakaitsjatel linnades massiliselt reide korraldada ja trahve määrata. Piisas rääkimisest ja üks loomulik asi sai veel loomulikumaks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles