/nginx/o/2017/06/08/6761849t1h1e5f.jpg)
Ma ei saa seniajani aru neist, kes hädaldavad ühe kandidaadiga presidendivalimiste pärast. Ka muidu täiesti arukad inimesed on kurtnud, et IRL-i, Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide Toomas Hendrik Ilvese selja taha koondumise pärast on meie demokraatia ohus. Paralleele on tõmmatud nii Pätsi vaikiva ajastu kui Brežnevi stagnatsiooniga.
Ometi ongi ju presidendi valimine põhiseaduse järgi riigikogu ülesanne, valijameeste kogu on selleks puhuks, kui parlamendisaadikud hakkama ei saa. Ja kui kolm erakonda neljast on ühe kandidaadiga nõus, siis miks nad peaksid hakkama demokraatia mängimiseks alternatiive otsima.
Mind on pigem ärritanud see, et opositsioon ja koalitsioon ei jõua riigikogus kunagi ühele meelele. Isegi siis, kui vastaspoole ettepanekud on mõistlikud, üritatakse neid torpedeerida või halvustada. Nüüd, kui koalitsioon ja osa opositsioonist on mingis asjas üksmeelele jõudnud, on aga kisa lahti.
Olgu, praeguseks on Keskerakonna toel silmapiirile jõudnud ka teine kandidaat. Kas nüüd saab demokraatia «päästetud»?