Eelmise aasta kesine viljasaak tõstis hüppeliselt sööda hinda ja nüüd on seakasvatajad raskustesse sattunud. Riigilt nad abi ei saa ja ilma toeta läbi ajada ei suuda.
Põrsad sirguvad suureks riigi toeta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seakasvatus on ainus eraldiseisev loomakasvatusliik, mida Euroopa Liidus riiklikult ei toetata. Erandina kauples selleks eritingimused välja põhjanaaber Soome, kuid siinmail võib seakasvatajaid aidata vaid ilm, mis sedakorda pole põllumeestele halastanud.
Nii saab riik seakasvatajatest abistada vaid neid, kes ise ka vilja kasvatavad, makstes toetusi just selle haru edendamise eest. Põllumajandusministeeriumi andmetel on Eestis üle kahe tuhande seakasvataja. Lõviosa neist on kuni kümmekonna seaga väikekasvatajad, kes peavad loomi enda tarbeks. Suuremaid seakasvatajaid, kellel on loomi rohkem ja kellele see on põhitegevusala, on sadakond.
«Võib arvata, et need seakasvatajad, kes ei kasuta põllumajandusmaad, on kõige raskemas olukorras, sest üldjuhul nad ise teravilja ei kasvata ja peavad kogu sööda sisse ostma,» tõdes põllumajandusministeeriumi avalike suhete osakonna juhataja asetäitja Hindrek Riikoja.
Eesti põllumajandus-kaubanduskoja (EPKK) põllumajandusvaldkonna spetsialisti Martin Vileni sõnul on seetõttu raskustes ligikaudu kolmandik seakasvatajatest. «Need on enamasti alustajad, kellel pole veel õnnestunud soetada endale maad, kus ise teravilja kasvatada, või näiteks oma tapamaja ehitada,» täpsustas Vilen.
Viljaga kitsas käes
Viiratsi vallas pooletuhandepealist seakarja pidavale Paugo talule on see vaid kõrvaltegevus. Peremehe Andrus Jõemaa jutu järgi on temasugustel vilja kasvatavatel väiketalunikel praegu mõnevõrra kergem kui kolleegidel, kel oma aidast sööta võtta ei ole. «Need, kel on samamoodi vähe loomi ja kes ise põldu peavad, elavad keerulise aja kindlasti üle, aga kui ise vilja ei külva, on muidugi väga raske,» rääkis Jõemaa.
Tarvastu vallas tegutsev osaühing Nukike kasvatab vilja küll ise, kuid juhataja Andrus Jürgensoni jutu järgi on sellest siiski vähe. Tema kirjeldust mööda on sigadele ühe kilo juurdekasvuks tarvis kolm kilo sööta, kuid nii palju ettevõttel endal loomadele pakkuda ei ole ja paratamatult tuleb kuskilt juurde osta.
Väluste PL lõpetab tänavu suvel seakasvatuse sootuks. Osaühingu juhatuse esimehe Mati Kitse sõnul on tegemist pikalt planeeritud otsusega ja vilja hinna tõus mõjutab seda vaid osaliselt. «Seda mõtet hakkasime hauduma umbes aasta tagasi, sest hooned on lagunenud ja vajavad remonti, aga selle ajal ei saa neis loomi pidada. Praegu on olukord raske ka, nii et peame natuke vahet ja ehk alustame uuesti siis, kui paremad tuuled puhuma hakkavad,» kõneles Kits.
Sekkumiskokkuost aitaks
Andrus Jürgenson usub, et riik saaks seakasvatajate raskusi leevendada sekkumiskokkuostuga. See tähendab mehe sõnul seda, et vilja välismaale vahendajate asemel võiks riik ise selle kokku osta.
Loomakasvatajatel oleks siis võimalik kodumaist sööta muretseda.
«Vilja on ju tegelikult küll, aga see on strateegiliselt halva koha peal. Enda oma müüsime välja ja nüüd peame sisse ostma, aga siis lisandub vilja hinnale veel transpordikulu, mis teebki sööda nii kalliks,» selgitas Jürgenson.
Martin Vileni jutu järgi on põllumajandusministeerium selle variandi peale juba mõelnud ja soovib ka sekkumisvarude müügi tingimusi muuta. «Tahetakse teha muudatus, et varusid ostes oleks otsetootjal vahendajate ees eelisõigus,» kirjeldas Vilen.
Pangad ei taha laenu anda
Andrus Jürgensoni tõdemust mööda aitavad raskes olukorras ka laenud. Siin tuleb seakasvatajatele appi Maaelu Edendamise sihtasutus (MES), kes on valmis garantii kaudu toetama sealiha tootmiseks mõeldud käibelaene, alandades sealjuures maksimaalselt garantiitasusid.
«MES-i garantii on oluline seetõttu, et kommertspangad ei käsitle seakasvatajaid kõrgete kulude ja madalate tulude tõttu atraktiivsete klientidena ning kas ei taha neile laenu anda või teevad seda väga ebasoodsatel tingimustel,» selgitas Hindrek Riikoja.
MES-i finantsjuhi Ardo Nõmme sõnul algasid läbirääkimised laenude saamiseks kohe, kui otsus seakasvatajaid toetada oli tehtud. Praegu on laenuvõtmisest huvitatud 15 seakasvatusega tegelevat ettevõtet.
Nõmm nentis, et sihtasutuse käed on põllumeeste abistamisel üsna seotud: «Kindlasti ei mõjuta laenu võtmine sööda või liha hindu. Sihtasutusel aga muid võimalusi pole, sest oleme isemajandav organisatsioon ega tegele otsetoetuste andmisega.»
Lisaks leidis ta, et isegi kui põllumees kasvatab oma vilja ise, on tal kasulikum see maha müüa kui seda söödana kasutada ja siis lihana turule tuua.
Loodetakse hinnatõusu
Lisaks laenudele on otsitud teisigi lahendusi. Näiteks on Euroopa Komisjoni initsiatiivil tänavu neljal korral koos käinud sealihasektori küsimustega tegelev nõuandev töörühm, kuhu kuuluvad tootjate ja liikmesriikide valitsuste esindajad. Töögrupi ülesandeks on otsida võimalusi, kuidas seakasvatajate ajutisi raskusi Euroopa Liidu tasandil leevendada.
Nii põllumajandusministeeriumi kui põllumajandus-kaubanduskoja andmetel ei ole vilja hinna langust lähiajal oodata. Nimelt on eksperdid arvamusel, et tänavune suvi ei tule eelmisest oluliselt sademeterohkem, mistõttu jääb viljasaak selgi aastal tagasihoidlikuks.
«Seega võib sealihatootjate kehv seis veel mõnda aega jätkuda, kui just sealiha hind tõusma ei hakka,» sõnas Hindrek Riikoja. Tema andmetel on väikest hinnatõusu siiski märgata ja Euroopa Liidu keskmine sealiha hind on käesoleva aasta veebruarist pidevalt tõusnud, jõudes aprillis viimaste aastate kõrgeimale tasemele.
Kohalik seakasvataja Andrus Jürgenson usub, et tema ja kolleegide olukord lähiajal siiski kergemaks ei lähe. «See on pikaajaline protsess ja raha pole kunagi kergelt tulnud,» nentis ta.