/nginx/o/2017/05/20/6687263t1h4f80.jpg)
Eva Viira õppis Viljandis raamatukogundust aastatel 1981–1983. Suunamisega saadetud Tartumaale, Kõrveküla raamatukokku, kus töötab tänini.
Ühika aknast nägi noori kunstnikke ja liputajaid
/nginx/o/2020/12/28/13551359t1h9c43.jpg)
21. mai 2017, 10:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Enne meid oli rahulikum ja pärast meid ka, aga meie kursus oli kuidagi aktiivsem. Neid nooremaid ja vanemaid oli ka poole vähem, kui meie kursust, meid lõpetas lausa 21.
Õue peal võis näha, kuidas klubikad tegid igasuguseid teatrietendusi. Oli üksi pisike poiss, kes pani kiilakaparuka pähe ja mängis mingit supervanameest õue peal. Ta mängis ka hästi pilli, aga kahjuks ma ei mäleta tema nime.
Aga nägi asju ka pahupoolelt, näiteks käis aeg-ajalt mööda õue liputaja oma mantlihõlmasid raputamas.
Ja ükskord juhtus lausa niisugune lugu, et ahi oli köetud ja palav oli ning me jätsime akna natuke poikvele. Järsku öösel tunnen, et keegi istub mu voodi serva peal ja katsub mind käega. Keegi oli aknast sisse roninud ja tahtis minuga lähemalt tuttavaks saada. Hõikasin teised tüdrukud ka üles ja viskasime ta neljakesi aknast välja. See oli kole lugu, aga lõppes õnnelikult.»