Repliik. Tee vanaemale teene

Karl-Eduard Salumäe Foto: Elmo Riig / Sakala

See on hea, kui inimesel on ka auväärses vanuses hulk asju ajada ja päeva jooksul mitu juttu rääkida. Paraku kipub üritustel, kus viibib ühes ruumis koos palju sotsiaalselt aktiivseid eakaid, olema nii, et üks telefonihelin kõlab teise järel.

«No lülita see ometi välja!» pomiseb nii mõnigi pahuralt, samal ajal kui üürgama pistnud telefoni omanik aparaati endale tugevasti pihku või vastu rinda surudes häbiga uksest välja põgeneb.

Mina näen siin laste ja lastelaste tegematajätmist. Olen kindel, et sääraseid olukordi oleks vähem, kui memmede ja taatide nooremas eas lähedased teeksid neile hästi selgeks, kuidas uue aja seadeldisega ringi käia. Õpetaksid, et kui ei taha telefoni välja lülitada, saab selle vibroalarmi peale panna või sootuks hääletuks muuta. Näitaksid, millisest nupust valel ajal ja vales kohas helisema hakanud aparaat silmapilk vaigistada. Ning kinnitaksid, et iga kõnet ei pea ilmtingimata vastu võtma ja saab ka hiljem tagasi helistada.