TEISIPÄEVASES SAKALAS ilmunud uudises «Surnud kodanike kiirlaenuvõlad sunnivad linna kohtusse» on kahjuks mitmes punktis esitatud õiguslikult eksitavat infot.
Rahaasjades ja juriidikas peab olema täpne
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ei ole õige väita, et kohalik omavalitsus ei pea võlgadega pärandit vastu võtma. Vastupidi. Pärimisseaduse paragrahvi 125 alusel ei ole kohalikul omavalitsusel seadusjärgse pärimise korral õigust pärandist loobuda. Seadusjärgse pärimise korral loetakse, et pärandi vastuvõtmise nõuete täitmisest olenemata on kohalik omavalitsusüksus või riik pärandi vastu võtnud. Seega on pärandaja viimase elukoha järgne omavalitsus seadusjärgse pärimise korral pärija nii-öelda tahtest sõltumata, muidugi nendel juhtudel, kui teisi pärijaid ei ole või need on kõik pärandist loobunud.
See, et pärija ei peaks siiski tasuma pärandajast järelejäänud võlgu rohkem kui pärandvara ulatuses, eeldabki inventuuri tegemist ja pärandvara pankroti väljakuulutamist.
NOTAR ON KOHUSTATUD seaduse järgi määrama pärimisasjas inventuuri, kui pärijaks on kohalik omavalitsus või riik. See on seadusandja hea tahe, mis on kehtestatud kohaliku omavalitsuse huvides, et tal oleks pärandvarast ametlik ülevaade.
Lugejale on ehk oluline teada, et sama regulatsioon kehtib ka tavalise eraisikust pärija puhul, juhul kui on võlad. See kaitsebki pärijat selle eest, et ta ei peaks isiklikust varast pärandaja võlgu hüvitama hakkama.
Lähisugulastel oleks alati mõistlik kaaluda pärandi vastuvõtmist koos inventuuri nõudega ja pankrotiavalduse kohtusse esitamisega, alternatiivina sugulaste loobumiste ahela käivitamisele. Sel viisil säästaksid nad suure hulga sugulaste aega ja ka raha. Loobumise korral lükkavad nad käima nii-öelda kohustuslike loobumiste ratta, kus kõik teise ja kolmanda ringi pärijad peavad notariaalses vormis oma pärandist loobumise tahteavaldusi vormistama tõttama. Aga kui mõni neist elab välismaal, siis on vormistamine tihti veel komplitseeritum ja mõistagi veel kulukam. Pankroti algatamise kulu on see-eest mõistlikult väike.
Notar inventuuri ei koosta ja arveid selle eest ei esita, nagu Sakala artiklis ekslikult seisis. Inventuuri koostab pärimisseaduse kohaselt kohtutäitur ja esitab selle eest arve pärijale kohtutäituri seaduse järgi.
Arved inventuuri koostamise eest on väga erineva suurusega, sõltudes vara koosseisust.
Et rahaasjades ja juriidikas peab olema täpne, siis loodan, et nüüd on Sakala lugejatel teemast asjakohasem pilt.