/nginx/o/2017/06/08/6761849t1h1e5f.jpg)
Küllap on raske leida inimest, kes oleks filmide ja seriaalide uusversioonide suhtes skeptilisem kui mina. Enamasti ei anna tänapäevased käsitlused kunagistele suurepärastele menukitele uut väärtust, vaid hoopis labastavad neid. Nende eesmärk polegi muu kui kraapida ajal, mil originaalseid ideid napib, raha kokku tuntud brändide arvelt.
Seega asusin «A-Rühma» — olgu öeldud, et see pole kunagi kuulunud mu lemmikute tippseltskonda — täispikka filmi vaatama täis skepsist. Õnneks oli sedapuhku tegu meeldiva erandiga.
Kuigi tegelasi kehastasid uued näitlejad ja tegevus oli toodud tänapäeva, olid karakteritele kenasti alles jäetud kõik rühma liikmeile olulised tunnused, alustades B.A. lennukartusest ja lõpetades Hannibali kuulsa lausega: «Mulle meeldib, kui plaanist asja saab!»
Vägagi täpselt oli tabatud ka omaaegse telesarja tonaalsust: humoorikat üle võlli keeramist. Truuks oli jäädud sellelegi, et surma suures plaanis ei afišeerita.
Kui telesarjas tulid pahalased, olles auto käkra sõitnud, sellest alati tolmu maha rapsides välja, siis filmis hukkunuid arvatavasti oli, kuid ikka taustaks — mitte suures plaanis.
Tõsiasi, et märul on kohati uskumatum ja võimsamgi kui omal ajal, tuleneb vajadusest köita praegust noort vaatajat: «A-Rühm» on ju ikka olnud poisikeste sari. Aga et põhiasjad on paigas, pole selleski midagi paha.
Kahjuks ei mäleta ma enam, kas omal ajal avati telesarjas tiimi kokkusaamise tagamaad ja põhjus, mis selle põranda alla viis.
Seetõttu tundub praegune film täitvat eelloo rolli. Seda kinnitab ka lõputekst, mis on 1980. aastate sarja koopia.