Nooruses pungipisikust nakatatud mees (hüütud ka Kaido 12), kes pidi sõltuvushaigusele peaaegu elulõivu maksma, on jõudnud kristliku meelelaadini ning viljeleb kunsti, mõistagi naivistlikku.

Punkariks võib saada mitmel moel. Põhjuseks võivad olla mässumeel ja õiglusejanu, aga muidugi ka kamraadid.

«Oma hoovis olid sõbrad juba punkarid ees ja naabripoiss tegi bändi. Kodus polnud õiget autoriteeti, ma ei kuulanud sõna.»

Kaheksandast klassist läks Kaido Rätsep ametit õppima toonasesse Pärnu 13. kutsekooli ja juba 15-selt asus tööle ehitusele, kus pidas vastu täisealiseks saamiseni.

«Ma ei kujuta ette, mida praegused punkarid teevad, aga meie olime metsikud.»

Punapassi saamise puhul peksid toonased alternatiivnoored suvituslinna paneelmajade elamurajoonis esimeste korruste klaase sisse. Kes akendele tulid, pälvisid boonusena valimatu sõimu.

«Pärast läksin soojakuvagunisse mentide eest magama, meil oli võti ära peidetud. Sealt koju ja hommikul ausa näoga tööle.»

Samasse ooperisse kuulub bändiga (Kaido oli siis toetajaliige) Riias käik. Et teel sai «igavuse peletuseks» rongi lagastatud, arreteerisid miilitsad pärale jõudnud mürgeldajad. «Piirasid sisse, toppisid kahte Žigulisse ja viisid osakonda. Tagusime trahvid kinni – Vene aja lõpus maksti palka rahapakkidega.»

Ajalooannaalidele: Riias tuuritas ansambel nimega Anarhistide Vabariik (A.V.K.).

Bändiparadiis

Pärnu oli toona üldse punkbändide paradiis: PMV, Krahh, Pravda – kui veel loetleda. A.V.K-st tekkis OTK (tollane kvaliteedikontrollimärk tähendas omal moel lahtiseletatuna Ohustame Teid Kõiki) ning selle lagunemise järel omakorda My Way.

«Sõber Marek Hinrikson tegi mulle ettepaneku laulma hakata. Esimesed proovid, esimesed lood ja üsna pea ristisime My Way ümber juba Shitheadsiks.»

Avaüle(s)astumine oli Pärnus Mai kinos Musafestil. Aja märgina korjati toona lavalaudade tallajailt allkirju lubadusele, et nood kontserdi ajal tehnikat ei lõhu ega puruks peksa.

Seetõttu tulid külalisesinejad kontserdile mõnikord oma «varustusega», trummi asemel tagi all varjul õlletünn.

Meie loo kangelane kustus tihti püüne peal ära, sest tal oli enne etteastet kombeks julgustuseks kolmveerand pudelit haljast hinge alla tõmmata. Teinekord tuli pilt tagasi suvalises trepikojas või hoopis vene süstivate narkaritega ühes autos eikuhugi sõites.

Väits kõril

Komplekti kuulusid joomingud vene retsidega. Ühel säärasel peol pandi sõber Andreile (Andrei oli tollases Pärnus haruldane vene punkar) nuga kõrile. «Mulle öeldi: «Davai, nüüd võtad mingid vanarahad ja margid, äritsed need linna peal maha, muidu tapame su sõbra ära. Ja kui viina ei saa, too odekolonni.» Sinise pudeli sees oli aknool, aknapesuvedelik. Olin seda parmudega proovinud. Raha polnud ja katsusin kiiresti – tõin selle jama. Andreil õnnestus ka kuidagi selle noavenna käest lahti rabelda. Nood mäletasid veel mitu aastat hiljem: pikk on lolliks läinud, aknooli tõi meile.»

Vahel läks Kaido bensiinijaama ja valas kraanist kaltsu sisse bensiini. «Aurusena hirmutasin taksojuhte – katus sõitis.»

Ühel suvehommikul avastas hea tuttav Kaido Pärnu bussijaamast. «Olin joogisena tappa saanud, tagi oli ära võetud ja trussarite väel, hari peas, kallasin endale parajasti penssu. Ta vedas mu sealt minema.»

Seda sorti kirjeldustega võiks jätkata romaani jagu. Aga ükskord prahvatas vimm.

Kui ema suri, läks korter üsna pea võlgade katteks ja Kaido jäi ilmatuulte kätte. «Olin viimane narkar, isegi vanad semud-tuttavad läksid ringiga mööda, sest ma haisesin ja olin täiu täis.»

Korsten

Päevad tänavail, ööd trepikodades, onnides, vangide varjupaikades või turvakodudes. Jannseni tänava sauna korstna ja seina vahel oli kubrik, kus sai ka talvel kütmise korral ööbida. Varjule pääses redeli ja ventilatsioonišahti abi kasutades. «Šaht veel natuke värises ja kolises, see ei olnud päris kinni.»

Ühel ööl ärkas Kaido seal, väljas lumetorm, tuisk ja kole külm. «Olin näinud lumehange külmunud kodutuid, nüüd olin samas seisus, tühi odekapudel tantsisklemas silme ees. Ja siit kasvas nägemus: kivi on haua pealt ära veeretatud ja seda inimest ei ole – Jeesust, kes risti löödi. Ta on üles tõusnud. Nutsin, pisarad voolasid, karjusin: «Issand, anna mulle andeks, jäta mind ellu! Aita mind välja sellest mülkast, ma enam ei taha!» Ronisin šahti mööda tagasi õue, tuikusin mingisse trepikotta, kus magasin end kainemaks.»

Ka kadunud ema oli kristlasena püüdnud poega usule äratada.

Paar päeva hiljem, kui saatusekaaslased istusid Tallinna maanteel mahajäetud majas, jõid küünlavalgel odekolonni ja haukasid kõrvale prügikastist leitud toitu, läks uks lahti, sisse astus võõras ning küsis, kas keegi tahab maale sulaseks. Teistel vajas pea parandust, aga Kaidol oli hingekarje meeles ja ta otsustas minna.

Päästeingel

«Perenaine Maie elas Sanga külas Audru kandis. Põletasin oma täitanud riided ära ning hakkasin peavarju, söögi ja paki suitsu eest tööle. Maiel olid tütar ja minuvanune poeg, ka üle kahe meetri pikk. Mees oli ammu surnud. Poeg oli kolinud aasta eest Ameerikasse ja perenaine hoidis mind. Suvel tüütas see elu ikkagi ära, vanad rajad veetlesid: tänavad ja onnid ja asotsialism. Niiviisi kolm aastat. Talveks tagasi, et «Maie, anna armu!».»

Hea Sõnumi vennaskond

Sügisel 2009 tekkis Lõpe Hea Sõnumi vennaskond. Pärnu baptisti koguduse pastor Alari Allikas kogus eestiaegsesse meiereihoonesse pundi omadega puntras härraseid, et neid kristlikul moel sõltuvushaigusest vabastada. Teiste seas oli ka Kaido, kuid mõistagi polnud pääsu tagasilöökidest.

«Meil oli ühiskassa. Õpetaja ütles: «Käige poes, ostke endale süüa ja jätke tšekid alles.»

Mina olin esimene, kes varastas sealt 100 krooni ja läks linna peale odekolonni jooma.»

See, et eksinud lambuke võeti taas vastu ja halvakspanuta, pani viimaks püsivamalt järele mõtlema ja äratas südametunnistuse.

Alkoholist ja seejärel ka suitsetamisest loobunud mees võttis ajapikku üle vennaskonna kroonika kirjutamise ja tänaseks on kogunenud hulk illustreeritud kaustikuid. Kui pastor oli aasta aega Kanadas, jäi vastutus Kaido õlgadele. Ta asus maad harima, ehitas kasvuhoone. Ning on jõudnud jutlustamisenigi.

Ühel hetkel tõid tuuled Valka, kus Kaido vedas meelemürkidest puhastumisele püüdlejate Taastumise Tee rühma. Nüüdseks on tal kujunenud juba päris oma elamine Aia tänaval ja ta on üle läinud uude kogudusse.

Samal ajal tekkis uuesti side punkliikumisega. Pärast Pärnu Postimehes ilmunud lugu kristlikest keskustest võttis Kaidoga ühendust kunagine bändikaaslane Marek Hinrikson, kes kutsus ta Pärnu rokiklubisse laulma. Nüüd on Kaido tuleristsed saanud ka Valga rokiklubis ja Raadio 2 «Punkpolitsei» saates. Ta on jõudnud usurännakutel nii Londonisse kui Kiievisse, kusjuures Ukraina pealinna läheb ta veebruaris veel mõneks kuuks.

Pildivoog

Juba lasteaias hakkas ühele poisile Kaido joonistus nii meeldima, et ta andis pildi eest tinasõduri. Kuigi ka mustil päevil oli palju inspiratsiooni, on just viimastel aastatel valminud seeria akrüülmaale, usulõvi keskmes.

«Käisin vennal külas ja vennatütar Marlene hakkas endale tahtma loomade perekonda. Tegin siis joonistuse, kus jänkuema on taignarulliga, jäneseisal silm sinine ja jäneselaps nutab. Marlene aga ei tahtnud kurba peret, vaid rõõmsat ja andis ise järjest motiive ette, mis tuli üksnes üles tähendada. Teinekord tuli mul endal ka naer peale, kui pilt valmis sai.»

Loomadest on sündinud lahedad vaimukate allkirjadega postkaardikomplektid ning edasiarendusena needsamad suurema formaadiga tööd.

«Oli kahju, et see kõik kaob. Kaua aega olin laisk: tegin hoidiseid, käisin metsas tööl, pildi visioon silme ees. Õhtul jõin teed, jalad nõgesevannis, kuulasin kristlikku muusikat ja sealt hakkas ühekaupa tulema.»