Kui tõmmis on kuu aega seisnud, tuleb see kurnata: lehtri põhja panna vatitups ja asetada lahusenõu sellele tilkuma. Pudelisse jõuab puhas tõmmis.

Lüiste sõnul kulub ravivahendit väga vähe. Et kallis kraam pudelist võttes kogemata maha ei tilguks või seda ülearu palju peo peale ei volksaks, on ta teinud doseerimiseks pehme pudeli, mille korgi sisse on torgatud süstlanõel. Pudelit pigistades tuleb nõela kaudu just paras kogus.

Lüiste määrib tõmmist valutavatele kohtadele, nagu selg või põlved, aga see aitab ka külmetavate jalgade puhul. «Olen vana inimene, vereringe pole enam nii hea ja jalad kipuvad külmetama. Kui jalad tõmmisega kokku määrin, siis veerand tunni pärast mu jalad ei külmeta enam!» kiidab ta väärtuslikku kraami.

Mesilaste purki saamiseks pakub Lüiste kahte võimalust: kasutada kevadel taru põhjast võetud langetist või korjeaja lõpul lamavtarus vahelaua taga igavlevaid mesilasi.

Langetist kasutada on väga lihtne, ent sellega käib kaasas ebameeldiv lõhn, sest kevadel tarupõhja langenud surnud mesilastel on sooled läbitöötatud materjali täis. Soole sisu aga imbub lahusesse.

«Mina olen viimasel ajal teinud augustikuistest mesilastest. Võtan pehme kopsikuga vahelaua tagant, panen purki ja asetan sügavkülma. Järgmiseks hommikuks on nad külmunud ja siis panen piirituse alla. Putukale on külmaga kangeks jäämine loomulik asi.»

88-aastane Sulo Lüiste ütleb, et on eluaeg mesilastega tegelnud. Mesindushariduse sai ta aastatel 1957–1959 Eesti esimeses mesinduskoolis Vana-Vigalas. Koolipoiss sai praktikakoha Taga-Kaukaasiasse Mägi-Karabahhia oblastisse Stepanogerti ja harjutas suve jooksul kätt tolle kauge maa mesilates.

Elukutselise mesiniku leiba pole Lüiste aga söönud, sest koolitas ennast veterinaariks ja töötas veerandsada aastat Viljandi kunstliku seemendamise jaamas zootehnikuna.

Praegu on Lüistel kümmekond mesilasperet. «Ega rohkem jõua. Paarkümmend aastat tagasi oli peresid üle neljakümne, mett sai siis ikka oma kolm tonni sügisel kokku vurritatud.»