HARIDUS ALGAB kodust. Ilma koduse kasvatuseta ei saa eeldada, et lapsest kujuneb täisväärtuslik ühiskonna liige. Kuid peale kodu on ääretult oluline roll koolil, kitsamalt võttes õpetajal, kes suunab meid esimestest teadlikest hetkedest kuni täisealiseks saamiseni.
Õpetajaameti tähtsustamine ja väärtustamine, niinimetatud talentõpetajate leidmine ning muudes eluvaldkondades end juba tõestanud inimeste suurem kaasamine õpetamisprotsessi peaksid olema meie lähituleviku eesmärgid. Muidu ei saa me rääkida õpetamise kvaliteedist ja hinnatud õpetajatest.
VANEMAID endale valida ei saa. Õpetajate puhul on olukord lihtsam, kuid väikeses kohas on needki valikud piiratud. Nii kurb, kui see ka pole, Eesti hariduses on üksjagu inimesi, kes oma loomu ja vahel isegi emotsionaalse intelligentsuse taseme poolest õpetajaks ei sobi. Neil on heal juhul selleks ametiks hädavajalikud faktiteadmised, kuid puudub talent.
Olen pigem seda meelt, et õpetajaametiks tarvilikud iseloomuomadused on inimesele sünniga kaasa antud ja neid õppida ei saa. Küll aga on võimalik omandada faktiteadmisi, mis ühes emotsionaalse intelligentsusega moodustavad õpetajaks olemise alused.
Ometi käivad nii mõnedki pedagoogid, kel need kaks omadust kombineeritud pole, päevast päeva koolis ja täidavad seda rolli, mida õppeasutus ja õppekavad neile ette kirjutavad, ning seetõttu jääb soovitav tulemus, kvaliteetne haridus, noortel saamata.
MIDA ETTE võtta? Tuleb märksa enam panustada heade õpetajate, juba varem nimetatud talentide leidmisse, nende koolitamisse, hoidmisse ja motiveerimisse. Õpetajaameti rolli on raske üle tähtsustada.
Oluline on, et õpetajakutset propageeritaks juba alates keskkoolist, lähtudes niisuguste projektide nagu «Noored kooli!» kogemustest. Õpetajatele peab olema tagatud heatasemeline baas- ja täienduskoolitus.
Õpetajatalent, hea suhtlemisoskus, positiivne ja energiline hoiak, värsked ja ajakohased teadmised ning võime õpetada ja oma teadmisi õpilasele edasi anda on need, mida õpilane vajab, et laduda kvaliteetse hariduse vundamenti.
HUGO TREFFNERI gümnaasiumis alustati aastate eest järgmise projektiga: õppetöösse kaasati ühiskonnaelus tuntud ja edu saavutanud inimesi. Noorte suhtumine nendesse on olnud üllatavalt hea ja seetõttu on tunnis õpetataval hoopis parem efekt. Leian, et igas koolis, ka pisikestes maakoolides, võiks säärase projekti ette võtta.
Eestis on suur hulk huvitavaid, oma valdkonnas läbilöönud inimesi. Meil on maailmatasemel ettevõtjaid ja ärigeeniusi, 101 parlamendiliiget, lisaks ministrid ja kohalikud poliitikud. Meil on tuntud ühiskonnateadlasi, ajaloolasi, olümpiavõitjaid ja teisi oma ala absoluutseid tippe. Olen veendunud, et enamik neist osaleks suurima heameelega hariduse edendamises. Neid tuleb vaid kutsuda.
MEILE MEELDIB end võrrelda oma põhjanaabrite kui ühe maailma parema koolisüsteemi loojatega. Külastasime paari aasta eest riigikogu kultuurikomisjoni liikmetega Soome üldhariduskoole ning leidsime palju huvitavat ja järgimist väärivat.
Näiteks on seal klassis mitu õpetajat, mis tagab tunnis parema korra, lihtsustab pedagoogide tööd ning annab suurema võimaluse läheneda igale õpilasele individuaalselt. See on küll ilmselgelt kulukas, kuid tulemuslikkus korvab selle investeeringu mitmekordselt.
Soomes on õpetajaametisse suur tung, sest palgad on ihaldusväärsed ja teiste elualade omadega konkurentsivõimelised. Õpetajaamet on ühiskonnas kõrgelt hinnatud.
Oleme Eestiski õpetajate palka aasta-aastalt võimaluste piires tõstnud. Loomulikult peaks ka meil nooremõpetaja saama vähemalt keskmist palka. Nii pragmaatiline, kui see ka pole, rahal kui motivaatoril on sageli määrav roll.
Õpetajaamet on eelistatuim valik ka Soome keskkoolilõpetajate hulgas. Põhjanaabritel on levinud arusaam, et sellest ametist sõltub homne päev. Kui meiegi õpime koolmeistriametit hindama ja propageerima, küllap siis muutuvad tasapisi ka ühiskonna hoiakud.
ÕPETAJAKOOLITUSE nõuded on Soomes tunduvalt kõrgemad kui Eestis. Seal nõutakse õpetajalt teadusliku mõtlemise ja teaduslike meetodite valdamist.
Ülikooliõpingute aegu peab tulevane õpetaja osalema teadustöös. Peaaegu kõigil sealsetel õpetajatel, ka väikelaste õpetajatel, on magistrikraad.
Meie õpetajakoolituse kvaliteeti tuleb samuti parandada. Seda taset, mida pakuvad Tallinna ja Tartu ülikool, ei ole ju ka kuigi raske tõsta. Suuremat rõhku tuleb panna just koolipraktikale, mitte niivõrd ainekoolitusele, kuigi ka see on oluline.
Õpetaja ülesanne ei ole pelgalt aineteadmiste edasiandmine. Ta peab aitama lapsi leida eneses tasakaalu ja õpetama neid otsustama, mis on õige, mis vale. Õppimine põhikoolis ja gümnaasiumis peab muutuma rohkem eluliseks ning aitama kaasa noorte omavastutuse ja otsustusvõime arengule. Õppimise õpetuse tähtsust ei tohi samuti alahinnata.
KAHJUKS ON meil kujunenud tüüpõpetaja kuvandiks tige krunniga vanaproua, keda kõik kardavad ja kes rakendab meetodeid, mis on pärit Nõukogude Liidu ajast. Tegelikult on Eestis väga palju värvikaid õpetajaid, keda lapsed austavad ja armastavad. Tuleb ette sedagi, et hinnatud pedagoogi auks luuakse internetis fännileht, kus oma toetust jagavad nii tema praegused kui endised õpilased.
Õpetaja kui arvamusliidri kuvandi kujundamine meedia abil võiks olla üks lahendus, kuidas selle professiooni väärtust ka tavainimese teadvuses suurendada.
Aasta õpetaja tiitli üleandmine võiks leida meedias enam kajastust ja tähelepanu. Meie hariduses on palju säravaid inimesi, keda saaks senisest tunduvalt enam esile tõsta ja eeskujuks tuua.
NAGU JUBA öeldud, on hea lastetuba ja kõrgel tasemel õpetaja kaks peamist mõjutajat, mis aitavad noorel kujuneda täisväärtuslikuks kodanikuks, tuleviku teerajajaks. Seega on koolmeistriameti au sisse tõstmine meie kõigi huvides.