Artikkel ilmus 13. novembri «Sakala» paberväljaandes.
Halliste söökla letil on kaardimakseaparaadi asemel hoopis arvelaud ja ega sularahaautomaatigi läheduses ole. Kokad aga ei saada tühja kõhuga minema ka seda, kel parajasti raha kaasas ei juhtu olema.
«Kui ikka keegi on nädal aega minu juures söömas käinud ja sel päeval tal tõesti sularaha ei ole, eks ta siis maksa mõni teine kord,» kõneles ehtsa puupliidi taga askeldav juhataja Riina Purju, kes ise nimetab oma ametit kokk-brigadir. Kokk sellepärast, et ta teeb süüa. Brigadir sellepärast, et ühtlasi on tema korraldada paberimajandus.
«Ega siit keegi ilma kõhutäieta ära lähe jah,» hõikas veidi eemalt ka kokk Mare Pikkor. Just oli ta ühele kliendile ulatanud prae, mille eest too oli lubanud hiljem tasuda.
Poole kohaga tööl olev koristaja Helvi Ello lisas, et nii mõnigi inimene maksab oma lõunatoitude eest kuu lõpul palgapäeval.
Kodused söögid kutsuvad
Mare Pikkor tunnistas, et üldiselt neil kliente ikkagi napib. Tema sõnutsi aitab elus püsida hooldekodu Mulgi Häärber toitlustamine: sinna on tarvis iga päev valmistada mõnikümmend praadi.
«Oota, ma vaatan paberilt järele, palju neid täna vaja on,» lausus Riina Purju ja lipsas pliidisuu juurest laualt paberilipikut võtma. Selgus, et häärberile tuleb teha 25 ja kokku umbes 70 praadi. «Aga ma ei tea, mis päev toob ja kui palju sellest üle jääb,» nentis juhataja kerge nukrusetoon hääles. «Sööjaid on, palju on ja kusagilt juurde neid võluda pole.»
Suvel tuli Halliste sööklas päevas teha keskeltläbi 100—120 praadi ja sellest läks Mulgi Häärberile 35.
«Kes meil siis praegu kindlasti käivad...» jäi Helvi Ello hetkeks mõttesse ja teatas siis: «Pedaja Laine! Tema tuleb kas või Mõisakülast siia sööma — kodukoht ju.»
Paar minutit enne lõunat astuski nimetatud daam kärtsrohelisse einestamisruumi. «Mulle siin meeldib: kodused toidud ja hubane koht,» sõnas ta ning lisas, et ühtlasi näeb sööklas ikka oma inimesi ja saab nendega üle laua juttu ajada.
«Täna ongi siin hõre,» tähendas Laine Pedaja, osutades kolmele valge linikuga kaunistatud lauale, mille taga parasjagu lõunatati. «Aga teinekord tõesti tekib selline mõnus vestlus. Miks mitte korra päevas siin sooja toitu söömas käia? Eile näiteks käisin mujal, aga selle raha eest, mis seal välja tuli anda, saan siin kolm päeva söönuks.»
Õunamoos tasandab kulusid
Seda, et sügisene aeg on sööklas rahulik ja kliente on hõredalt, kinnitas ka Riina Purju. «Inimesed kuivavad maakohast kokku. Kuni poole üheni on meil natukene kiirem, aga siis ongi kogu lugu,» lausus ta.
Naised jõuavad tööle juba varajasel hommikutunnil. «Kui mina olen pliidi ääres, siis tulen poole viieks,» rääkis Purju. Jutu vahele hüüdis Mare Pikkor, et tema on 4.15 kohal olnud.
Kõigepealt on tarvis tuli pliidi alla panna ja oodata, et pliit soojaks läheks. Kella kuuest hakkab Riina Purju kartuleid koorima. Mare Pikkoril on selleks ajaks supikont keema pandud ja osa liha tükeldatud. Toidutegemine käib kuni poole kaheteistkümneni välja. Siis hakkavad juba inimesed tulema, kuigi ukse peal on avamisajaks märgitud 12.
Kartulid ja köögiviljad ostab söökla kohalikult talunikult, liha ta eraisikult ei võta. Ka köögiviljade puhul tuleb juhataja sõnutsi kohta valida. «Tervisekaitse tahab, et kõik vastaks nõuetele. Meie talunikul on luba olemas,» tähendas ta.
Pannkoogi peale tõstab aga Purju teinekord kodust õunamoosi küll — enamasti juhul, kui tellitud moos otsa on saanud.
Selle vastu, et sööklas toitu puupliidil valmistatakse, pole tervisekaitsel juhataja ütlemist mööda midagi olnud. «Ise vaatame küll, et pliit vajab kõpitsemist: jälle oleks vaja natuke värvida ja luugi juurde tökatit panna,» märkis Purju.
Puupliiti ta kõrvale jätta siiski ei taha, sest sellega tulevat paremad söögid. «Kui ma karbonaadiliha siin praen, on maitse hoopis midagi muud kui kodus elektripliidil tehtul. Tundub, et meie kliendidki on rahul, sest need, kes on meil korra käinud, käivad edasi ka.»
Perenaised ostvat juhataja sõnul toitu kojugi kaasa. «Näiteks see, kel on kiire elu, võtab lapsele supiportsjoni ja magustoidu kopsikuga kaasa ega pea kodus ise midagi tegema hakkama,» rääkis ta.
35 koka-aastat
Varem on Halliste söökla toitlustanud ka kohalikku kooli ja Toom Tekstiili. «Kui need tööd ära kukkusid, oligi küsimus, mis edasi saab. Õnneks tuli häärber,» kõneles Riina Purju.
Kunagine Halliste sovhoosi söökla kuulub Abja Tarbijate Ühistule. Riina Purju on seal juhataja olnud umbes seitse aastat. Kõige staažikam töötaja on söökla silikaatseinte vahel Mare Pikkor. Pikad tööaastad on talle kolleegide seas kinnistanud hüüdnime Mann.
«Mann, kaua söökla siin üldse olnud on?» hõikas Riina Purju. «Ah, ega minagi ei tea. Olen siin ise 35 aastat olnud ja ju oli ta enne seda ka mingi aeg,» kostis Mann vastu.