Artikkel ilmus 20. oktoobri «Sakala» paberväljaandes.
Kui trükkida arvutiotsingusse nimi Reet Kromel, tuleb üsna kiiresti ette viide «Siin on oja». See Olav Ehala Viiu Härmi tekstile kirjutatud laul troonis kunagi rekordiliselt kaua Kuku raadio kuulajate koostatud edetabeli tipus.
«Võrratu muusika ja suurepärane esitus!» on kirjutanud oma arvamuse üks praegune kuulaja.
Kuhu on kadunud omal ajal Eestis lauljana tuule tiibadesse saanud Mõisaküla tüdruk Reet Kromel?
Jaapani kaudu Londonisse
«Töötasin väga heade muusikutega. Lauljakarjäär edenes, isiklik elu purunes aga iga kandi pealt. Mida tuntumaks ma sain, seda hullemaks ja metsikumaks muutusin,» meenutab Reet Kromel üht ammust päeva, mil ta otsustas alustada nullist ja sõitis vahendusfirma abil muusikuna tööle Jaapanisse.
«See pole lihtne, kui sa ei ole enam väga noor. Olin siis juba kolmekümne viie aastane,» paneb Reet oma julgust imeks.
Pool aastat eksootilisel maal andis enesekindlust ning avardas tohutult silmaringi.
«Elasime Hiroshima lähedal väikeses kuurordis. Seal oli tavaline arhailine küla. Meile öeldi: kui tahate suhelda ja ennast inimese moodi tunda, ostke parem kohe sõnaraamatud. Tõepoolest: keegi peale agentide inglise keelest aru ei saanud,» räägib ta.
Pärast Jaapanit pakuti Reedale tööd Filipiinidel, aga ta loobus. «Ma ei olnud päris kindel, kas ikka tahan sinna minna,» ütleb ta põhjuseks.
Londoniga olid samuti sidemed ja kui teda kutsuti sealsete muusikutega Lõuna-Euroopa tuurile, näis see olevat superpakkumine. Kahjuks oli korraldaja oma võimeid üle hinnanud ja Londonisse sõit oli nagu sügavasse auku kukkumine. Hädast päästis Reeda see, et ta leidis juhuslikult tööd fotokaupluses.
Kuigi lauljatar ütleb, et muusika on tema elu, kippus see tol ajal ununema. «Mõtlesin: no mida ma sellega siis nüüd saavutasin? Üks lugu, «Siin on oja» oli paljude
lindistuste seast hästi tuntuks saanud, aga toona ei tulnud mulle õieti enam meeldegi, et olin olnud laulja,» arutleb ta.
Siis tuli pakkumine, mida naine nimetab pimedaks juhuseks. See «juhus», leiba andev pianistitöö on kestnud juba viisteist aastat.
«Agentuurist helistatakse ja öeldakse, kuhu ma pean mängima minema. Olin klaverimängus noorena andekas, aga alles Londonis arenesin pianistiks. Mängin ballaade, klassikat, džässi, ilusat igavikulist meeleolukat muusikat — näiteks kerget Bachi, mille inimesed kuulates ära tunnevad. See meeldib neile,» räägib Reet oma muusikuelust.
Eksootiline abielu
Juba fotopoes töötades tutvus Reet Briti päritolu gaanalase Sam Williamsiga. Varsti sai ka temast Williams. Perre sündis kaks last.
«Olen ametlikult veel abielus. Me elame eraldi, aga saame sellegipoolest hästi läbi. Sam on väga hea isa.
Mina olin vist see, kes hakkas suure kiirusega edasi minema,» selgitab Reet Kromel oma praegust eluseisu. Sam on tema sõnutsi intelligentne, tore ja leebe — leebem kui mõnigi eesti mees. «Ta on õppinud raamatupidajaks, aga on osanik firmas, mis veab limusiinidega staare — näitlejaid ja BBC tähti.»
Lapsed, 14-aastane tütar Kymbali-Kym ehk eestipäraselt Marika ja 13-aastane poeg Khobhi-Kenneth käivad Londonis koolis.
«Inglismaal on häid riigikoole. Minu lapsed õpivad ühes niisuguses ja saavad häid hindeid. Kodus on meil oma muusikastuudio ning nad käivad väliseesti lastelaagrites,» räägib ema.
Reet kahetseb, et tal pole piisavalt aega lastele järjepidevalt eesti keelt õpetada, aga ütleb, et nad saavad sellest aru.
«Minu eakas isa elab meiega. Kui lapsed olid väiksemad, naersime mõnikord, et eesti keeles nende kuuldes salajuttu küll ajada ei saa.»
Suur mure ja õnn
Pojast rääkides ütleb Reet Kromel, et see noor inimene on tema suur mure ja suur õnn. Ja võib-olla ka üks mehest lahkukasvamise põhjus.
«Ta on terane ja tark, aga tal on Aspergeri sündroom. Ma ei arva, et seda peab varjama, mul ilmub sel teemal järgmisel aastal raamat, kus püüan jagada oma kogemusi ja anda nõu vanematele, kel on samasugused probleemid.»
Just poeg oli põhjus, miks Reet Kromel läks ülikooli psühholoogiat õppima. Ta kavatseb õpinguid jätkata ja saada Roehamptoni ülikoolist Londonis muusikaterapeudi kutse.
Kui poeg oli paariaastane, ei suhelnud ta üldse. Kõne tekkis alles neljandal eluaastal ja laps kasutas ainult nasaalhäälikuid.
«Paanika tekkis siis, kui sain esimesed uuringutulemused: iga asja ees oli sõna «äge». Pisarad tulid silma. Mõtlesin, et olen nii vana, kui kaua ma elan, kui kaua saan tema kõrval olla? Oleksin ma natukenegi noorem!» meenutab Reet.
Siiski suutis naine rasked mõtted kõrvale tõrjuda ja normaalselt edasi elada. Teine laps kasvas ju ka ja vajas samuti ema. Ta otsustas, et annab endast parima.
«Käisime uuringukeskustes, kõneteraapias, rühmateraapias, tavakoolis. Siis, kui Khobhi-Kenneth läks esimesse klassi, tuli abiõpetaja näol tema ellu imehaldjas.»
Sulandumine võttis palju aega, Aspergeri sündroomiga lapse suhtlemine on vaevaline, ta elab otsekui erilises programmeeritud maailmas. Naine, keda Reet nimetab imeõpetajaks, ütles, et leidis ajutegevuses teised kanalid, mille abil lapsele infot edastada. Tavapäraseid teid pidi ei olnud see võimalik.
«Tulemused on hämmastavad: mu pojal on kõrgfunktsionaalne mõistus ja supermälu. Ta on koolis üks populaarsemaid poisse, käitub hästi, tunneb huvi ajaloo ja geograafia vastu ning läheb kindlasti ülikooli.»
Küsin, mis oleks saanud siis, kui selline laps oleks sündinud Mõisakülas.
«Kardan, et siis oleks olukord olnud kardinaalselt teine. Olen uurinud Eesti autistide olukorda. Keegi ütles mulle, et erivajadustega laste toimikud ja failid on kõik segamini pandud, neid ei ole isegi diferentseeritud,» imestab ta.
Poja eripära põhjustas vanemate vahel lahkarvamusi. «Mees oli teisest ühiskonnast ja teiste põhimõtetega ning ma austan ja hindan neid. Mina teadsin, et mu lapsel on probleemid, aga mees eitab seda tänase päevani: «Mis jutt see on? Minu laps!»»
Reet mõistab, et mees lihtsalt blokeeris endas selle olukorra. Nüüd, kui pojal on suurepärased tulemused, lausub ta: «Noh, ma ju ütlesin!» Nähes spordivõistluste diplomil märget «erivajadustega ujuja», leiab Sam, et selle võiks ära võtta.
Reet lisab veel kord, et ta on hea isa ja armastab oma poega väga.
Tulekul plaat ja kontserdid
Reet Kromeliga koos musitseeriv ja just täna õhtul Leicesteri Eesti majas teda saatev kitarrist Are Jaama ütleb, et Reet on äkilise loomu, aga avara südamega. «Ta aitab kogu oma suguvõsa. Isa elab praegugi tema juures ja vend käib seal tihti.»
Lauljana hindab Are Jaama Reet Kromelit kõrgelt ja usub, et tema karjäär pole veel kaugeltki lõppenud.
«Elan Londonis ja mul on sidemeid. Pole ime, kui džässlauljana läbi löön, sest küpsus tuleb selles stiilis ainult kasuks. Noorena olin ebalev, praegu on hääl tugevam ja kindlam, olen õppinud ennast tundma, saanud enesekindlust. Popilaval löövad loomulikult läbi noored ja kaunid, džässis on teised mõõdupuud,» kaalutleb Reet.
Reet Kromel on rahvusvahelise eestlaste eksperimentaalkoori looja ja dirigent, nende järgmine laululaager on Abja-Paluojal. Ühtlasi on ta Lõuna-Londoni St Johni metodistide kiriku koori dirigent ning loonud Inglismaal eesti muusika ühingu, mille eesotsas ta on.
Varsti tuleb tal välja senise lauljatee paremate lindistustega heliplaat ja uue aasta
2. veebruaril on London Citys suur plaadiesitluskontsert. Kindlasti ei jää tulemata eesti muusikutega džässikontserdid.
Kui lapsed on täiskasvanud, saab ta rohkem Eestis olla, kuid arvab, et jääbki sõitma kahe riigi vahet.