Möödunud nädalal presidendi kodutalus üles kerkinud tervisliku koolitoidu teema ajendas «Sakalat» uurima, kui palju pakutakse Viljandimaa koolisööklates kohalikest saadustest valmistatud toitu.
Kohaliku taluniku toodang jõuab väikse kooli kööki
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põgusast küsitlusest selgus, et kui Viljandi munitsipaalkoolide õpilaste lauale ümbruskonna põllumajandustootjate pakutav arvatavasti ei jõua, siis maakonna koolides on kohalik juur- ja puuvili igapäevane toidupoolis. Seejuures väärib tähelepanu, et kohalikku eelistavates koolides jääb lõuna hind Viljandi omale alla.
Viljandi koolidesse kohalik toit ei jõua
Viljandi munitsipaalkoolide õpilasi toitlustab aktsiaselts Baltic Restaurants Estonia, mis pakub lõunasööki rohkem kui kolmekümnes Eesti koolis. Teenindusdirektori Ülle Prometi kirjeldust mööda on firmal leping kolme või nelja toiduainetarnijaga, kes on välja valitud soodsa hinna järgi. Nemad toovad ettevõttele kaupa, mis on pärit nii Eestist kui välismaalt.
«Otsustame põhiliselt hinna järgi, sest kui ostaksime kõike Eesti tarnijatelt, jääksime hätta ja peaksime hakkama toidu hinda tõstma,» selgitas Ülle Promet. «Eesti toit on ju kallim ning mahemärgiga toiduained on veelgi kallimad.»
Sügiseti ostab toitlustaja siiski ka palju eestimaiseid puuvilju, kuid talvel on Eesti tootjatel õunad kahjuks juba otsas.
«Talunikud ei suuda meile aasta läbi garanteerida nii suuri koguseid, nagu meil vaja on. Ja enamasti pole meil köökides võimalik näiteks kartuleid ise koorida, seepärast peame sisse ostma kooritud ja pakendatud kartuleid,» seletas Promet.
Tema sõnul valmistab raskusi ka see, et paljud talunikud soovivad arveldada sularahas, kuid Baltic Restaurants Estonia maksab tellimuste eest ainult ülekandega.
Teenindusdirektor tõdes, et presidendipaari üleskutse kasutada koolisööklates kohalikku toitu on küll tore, kuid vajab arendamist. «Sellesse peavad olema haaratud ka transport, logistika ja tarnekindlus. Mõistagi on meil vaja garantiid, et kui maksame mahetooraine eest kõrgemat hinda, on see kindlasti ka mahe toode,» ütles ta.
Nii nagu mullu, maksab lõunasöök Viljandi koolides ka algaval õppeaastal 1.15 eurot. Alg- ja põhikoolis õppiva lapse puhul hüvitab sellest 78 senti riik ja 37 senti tasutakse linnaeelarvest. Gümnaasiumis õppivad lapsed peavad oma lõuna eest maksma ise.
Erinevalt linnakoolidest saab pisike, 74 õpilasega Kolga-Jaani põhikool oma lastele toitu valmistades olla palju paindlikum.
Arvestatakse iga lapse maitset
«Meie toome kõik oma juurikad ühelt kohalikult talunikult,» lausus põhikooli direktor Thea Pärnamets. Õigemini toimetab talunik värske kauba ise kohale.
«Õunu ja marju ostame samuti kohalikelt inimestelt ning korjame kooliaiast — sellest on väike osa veel alles. Oleme marju ka sügavkülma pannud.»
Piimatooted ja lihakraami ostab kool hulgilao kaudu.
«Kohaliku tootja kaup meil kallim küll ei ole kui poes pakutav, pigem vastupidi,» kõneles Thea Pärnamets.
Kolga-Jaani põhikoolis maksab lõuna 77 senti ning selle tasub riik. Pikapäevarühma lapsed saavad hiljem veel 19-sendist õhtuoodet, mille maksab kinni vald.
«Maakoolis on täiesti võimalik kohalikku toorainet kasutada,» kinnitas Thea Pärnamets.
«Meil on väga head toidud ja suurepärane kokk, kes arvestab laste iseärasusi. Me tunneme siin ju kõik üksteist ja tavaliselt tuleb kooliaasta esimese nädalaga välja, kui keegi mingit toitu ei söö.»
Hinna pärast ei jää ostmata
Ka ligi neljasadat inimest toitlustav Suure-Jaani gümnaasiumi söökla ostab enamiku toiduainetest oma kandi tootjatelt ja ettevõtjatelt.
«Kartulid ja muu juurvili tulevad kohalikelt talunikelt, samuti õunad. Ka lihatooted saame siinsest firmast,» loetles gümnaasiumi direktor Peeter Sadam. «Ainult piimatooted ning ained, mida me siit ei saa, ostame ühe või teise hulgilao kaudu.»
Sadama kinnitusel ei ole hinna pärast veel kunagi oma kandi tooraine ostmata jäänud ning kaup on alati kooli kohale toodud.
«Kui sul on aastatepikkune kohalik partner, siis tema juba teab turuhindu ja oskab nendega opereerida. Seni pole meil sellist probleemi olnud, et ostaksime nendelt kallimalt kui mujalt,» rääkis ta.
Kogu kohalikust toorainest valmistatud toit süüakse Sadama sõnul ilusasti ära. «Muidugi läbi põlvkondade ei meeldi teatud vanuserühmale näiteks ühepajatoit. Aga kui seda serveerida natuke teisiti, siis süüakse see ikka ära,» ütles ta muiates. «Meil on kooli baaris tihti saadaval viiludeks lõigatud toorest porgandit ja see läheb ka täitsa ilusti.»
Suure-Jaani gümnaasiumi koolilõuna maksab 78 senti. Põhikooliõpilaste eest tasub riik, gümnaasiumiõpilaste toidu maksab kinni Suure-Jaani vald.
Waldorfkoolis on maheköök
Viljandi vaba waldorfkool on võtnud suuna kasutada oma koolis ja lasteaias mahemärgiga tooteid. Igal koolipäeval valmistab sealne köök toitu 80 inimesele. Kooli juures tegutseb lapsevanematest toitlustusrühm, kes nõustab kööki ja aitab kokkasid.
Lapsevanem Kaari Onni sõnul hakkas kool sellele süsteemile üle minema 2007. aastal ning selle aja jooksul on tehtud väga palju tööd.
«Waldorfpedagoogika juurde kuulub tegelikult biodünaamiline põllumajandus, kuid seda Eestis veel eriti ei viljelda,» lausus ta. Eelnevat arvesse võttes leiavad waldorfkooli kööki tee ainult eestimaised mahemärgiga juurviljad. Et siin kõiki toiduaineid ei toodeta, võtab kool sisse ka välismaiseid mahetooteid: õli, vanilli, suhkrut, pruuni riisi ja tumedaid makarone.
Mahemärgiga piimatooted toob waldorfkool Pajumäe talust. «Toorpiima peame pastöriseerima — muidu ei tohi seda lastele anda. Paraku on see väga ajakulukas ja suur töö,» nentis Kaari Onni. See on ka põhjus, miks vahel on kool ostnud tavalist poepiima.
Tükk aega on lastele pakutud iseküpsetatud rukkileiba.
«Lapsed ja vanemad on meie toidu hästi vastu võtnud, kuigi loomulikult nõuab pruunide makaronide ja riisi söömine natuke harjumist.»
Ka waldorfkooli õpilaste puhul maksab riik koolilõunast suurema osa kinni, kuid lisaks sellele peavad vanemad tasuma iga lapse kohta 6.70 eurot kuus.
«Eks vanemad muidugi kurda natuke hinna üle, aga kui nad teadvustavad, et laps saab selle eest koolis suure ja täisväärtusliku lõuna, on nad nõus maksma,» lausus Kaari Onni.