Viljandis mängiv Jaan Ehlvest tahab male lastele selgeks teha

Eile Viljandi spordihoones alanud kolmepäevasel maleturniiril on kohal kuus suurmeistrit, mis Eestis peetava võistluse kohta on väga suur hulk. Jaan Ehlvest on nende seas kõrgeima reitinguga.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Viljandis kestva Ilmar Raua mälestusturniiri kõige kõrgema koefitsiendiga mängija on aastaid tagasi maailma absoluutsesse tippu kuulunud Jaan Ehlvest, kes praegu peab end pigem male edendajaks kui tippmängijaks.

Mehe sõnul tegeleb ta mängimisest rohkem 5—9-aastastele lastele male õpetamise propageerimisega ning on treeneriks Eesti tõusvale tähele, 14-aastasele Ottomar Ladvale, kes on mitu korda omaealiste seas ­Euroopa meistriks kroonitud.

Tippmalest on Ehlvest enda jutu järgi sisuliselt loobunud, ehkki tahtmine maailmakarikavõistlustel mängida on jäänud.

Te olete viimasel paaril aastal rääkinud palju male õpetamisest lastele ja ka õpikuid koostanud. Kuidas teile tundub, kas see pakub Eesti inimestele huvi?

Eks malet reklaami paljud ja 5—9-aastasele lapsele sobib see mäng igal juhul. Aga male suhtes on palju eelarvamusi ja igaüks vaatab seda läbi oma prisma. Kui lapsevanem tuleb mõnda maleklubisse ja näeb seal inimesi, kes talle ei meeldi, teeb ta üldistusi kogu ala kohta. Mõnele võibki jääda mulje, et malet mängivad nii-öelda prillidega jobud, kes füüsiliste spordialadega hakkama ei saa.

Mina ei räägi tippmalest ja oma õpiku kaudu püüan propageerida selle mängu kasulikkust just 5—9-aastastele lastele.

Millist kasu male lastele annab?

See annab eelõpetust tulevaste ülesannete paremaks lahendamiseks ja laps saab ka koolis paremini hakkama. Segi ei tohi ajada sportlase ettevalmistust ja maleõpetust. Viimase puhul pole oluline võit või kaotus ega seegi, kas ülesanne lahendati õigesti, tähtis on protsess — laps mõtleb, kuidas lahenduseni jõuda.

Minu koostatud õpiku puhul pole vaja treenerit või malepedagoogi. Juhendamisega saab hakkama iga lapsevanem.

Kui vaadata male populaarsust ja Eesti mängijate taset, tuleb tunnistada, et on olnud paremaid aegu. Kui lastele senisest rohkem malet õpetataks, kas siis tuleks rohkem tippmängijaid?

Mina ei näe lastele malemängu õpetamist tippmaletajate koolitamisena. Kui keegi tahab ja leiab, et tal pea jagab, on tal muidugi võimalik edasi õppima minna. Mina tahaksin olla Eesti males tippude abistaja ja laste metoodika poole arendaja.

Male populaarsusest rääkides tuleb küll tunnistada, et  selle maine on madal. Meil pole teles enam malesaadet, pole maleajakirjandust ega ka eestlast maailma 24 parema seas.

Miks Eesti mängijad praegu maailma tippu ei mahu?

Male on individuaalala, mis toob kaasa eksiarvamuse, et see nõuab vähe kulutusi. Kõrvalt vaadates tundub, et peale arvuti, mis käike analüüsib, polegi midagi vaja.
Kaido Külaots alustas viimaseid Euroopa meistrivõistlusi väga hästi, kuid mängis teise poole kehvalt. Tal puudus meeskond, kes oleks aidanud teda partiide simulatsioonide ja vajalike andmebaasidega.

Näiteks Armeenias ja Aserbaidžaanis on tippmängijal aasta eelarve 200 000 eurot ning maletaja meeskonnas on isegi kotikandjad. Muidugi ega meeskond võitu taga.

Kuidas teile tundub, kas male maine tõstmiseks on vaja tippmängijat, kes elavdaks ühiskonna huvi selle mängu vastu, või on esmalt tarvis suurt harrastajate hulka, et leida tippmängija?

Võib olla nii üht- kui teistpidi. Ma tean, et Türgis töötataksegi selle nimel, et leida uus maailmameister, kes veaks siis kogu ühiskonna endale järele.

Meie elame teistsuguses keskkonnas ja noorte males ei pea ma tulemuse tähtsustamist õigeks. Tippmaletajate osas loodan Ottomar Ladvale, aga kas temast tuleb tugev tegija või mitte, ei ole veel võimalik öelda.

Viljandis peetaval turniiril on teil kõrgeim koefitsient. Kuidas te ennast ise maletajana näete? Kas olete tippmängija või asjaarmastaja?

Sisuliselt olen ma male ammu maha jätnud. Olen tippude seas asjaarmastaja. Malega tipptasemel tegelemine nõuab väga palju pühendumist. Et sellega iga päev tegelda, on vaja professionaalset suhtumist, ja selleks omakorda on tarvis saada stipendiumi.

Kaks aastat tagasi hakkasin treenima Ottomar Ladvat ja see tähendas, et tulin aktiivsemalt malesse tagasi. Treeneritööd tehes analüüsin mänge automaatselt rohkem.

Te mängite USA lipu all. Miks?

Ma tahan veel mängida maailmakarikavõistluste turniiril ja tee neile läheb kontinendi meistrivõistluste kaudu. Eestis tehti mulle sinna jõudmine väga keeruliseks. Olen USA maleliidu liige, aga see ei tähenda sealset kodakondsust.

USA-s on võimalik ka kommertsturniiridel osaledes ja maletunde andes ära elada. Eestis kahjuks mitte.

Olen nõus kohe Eesti lipu alla tagasi tulema ja siinse maleliidu liikmeks saama, kui selle juhtimiskultuur paraneb. Aga seda lootust praegu ei ole.

Kas maailmakarikavõistlustele pürgimine tähendab, et teil ikkagi on ambitsioone tipptasemel mängida ja end päris tippudega võrrelda? Nendel turniiridel osaleb ju maailma paremik.

Nojah. Ehk paar maailma tippu jääb kõrvale. Aga seda võib minu puhul nimetada pigem äriprojektiks. Tegemist on olümpiasüsteemis (kaotaja langeb konkurentsist — toimetus) peetava turniiriga. Mis võrdlust siin maailma tippudega ikka teha saab.

Millise eesmärgiga te Viljandi turniiril mängite?

Tunnistan ausalt, et ega mul selle turniiri vastu suurt huvi pole, sest eks niisuguseid ole mul elus olnud väga palju. Olen favoriit ja see paneb kohustuse peale. Usun, et minu ja Kaido Külaotsa osalemine suurendab huvi selle turniiri ja Eesti male vastu üldse. Nüüd on õhus intriig, et kas võidan mina või Külaots või Meelis Kanep või keegi teine.

Tegemist on Eesti vanima turniiriga ja ma olen selle kunagi ka võitnud (1979. aastal — toimetus). Viljandi on ilus linn ja usun, et tulen siia ka tulevikus mängima.

Tagasi üles