Koolilõpumärgid on ajanud tülli ning viinud vangilaagrisse

Selle 1949. aastal lõpetanud Viljandi maagümnaasiumi b-klassi märgi pärast, millel ilutses Kaitseliidu kotkas, saadeti 14 poissi tribunali alla ning saadeti vangilaagrisse. Foto: Ülo Kiileri erakogu

On üllatav, et nii süütuna paistvad asjad nagu koolilõpumärgid on põhjustanud Eesti ajaloos sedavõrd palju vaidlusi ning lõppenud halvemal juhul lausa represseerimisega.

Just abituriendimärkide ümber puhkenud lahkarvamuste kaudu on meil kummatigi võimalik jälgida ka ajaloo kulgu. Seda saab teha isegi üheainsa kooli näite varal. Võtame selleks praeguse Viljandi maagümnaasiumi, mis aja jooksul on kandnud mitmesuguseid nimesid.

Teistest paremad?

Kui tollase Viljandi reaalgümnaasiumi esimese, 1921. aastal lõpetanud lennu koolilõpumärk ei tekitanud mingeid ekstsesse, siis järgmisega nii lihtsalt ei läinud.

Nimelt olid kaks lõpuklassi õpilast selle tegemise vastu ning nimetasid neid märke esemeteks, mis «tuletawad meelde meid rõhujaid wene barbaare». Vastuolu tõi mister X-i varjunime all «Sakalas» avalikkuse ette keegi, kes pidas abituriendimärke puhtalt vene nähtuseks, mis eestlastele ei sobi.

Kui märgi pooldajate üks argument oli, et selle abil on pärast kooliaega lihtne üksteist ära tunda, siis X väitis, et tema pole näinud ühtegi gümnaasiumi lõpetanut, kes seda hiljem veel kannaks.

X pidas abituriendimärgi puhul taunitavaks veel soovi sellega eputada ja näidata oma üleolekut: meie oleme keskkooli lõpetanud. Ühtlasi rõhutas anonüümne kriitik, et messiana oodatav abituriendimärk maksaks üle poole tuhande marga ja oleks liigne luksus.

Võrdluseks olgu öeldud, et prillid maksid tollal 175—400, lauakellad 300—1100 ning taskulambid 85—200 marka.

Mõni lehenumber hiljem kurtis seesama X ajalehes, et on pärast eelmise loo ilmumist koolis põlu alla sattunud. Väiksemat sorti skandaal oli sündinud ja teise lennu lõpumärk jäigi toona tegemata. See valmistati alles aastaid hiljem tagantjärele.

Ka kolmas ja neljas lend otsustasid abituriendimärkidest loobuda. Neljas pidas küll sel teemal koosoleku, kuid seal jäi kõlama ühe abituriendi sõnum: «Kes oleme meie, kooliõpilased, et me tahame ennast teistest kaaskodanikest mingi märgi abil eraldada ja kõrgemale tõsta?»

1925. aastal lõpetanud viiendast lennust peale läks abituriendimärkide valmistamine siiski hoogsalt lahti. Need oli kombeks teha juba sügisel, et neid siis terve õppeaasta kanda.

Kui enamasti valmistati terve lennu peale ühesugused märgid, siis mõnel aastal tegid mõlemad paralleelklassid isesuguse. Sõjaeelsetel Viljandi maagümnaasiumi märkidel, ühtset stiili ei olnud. Enamasti kujundas selle mõni õpilane.

Vastupanu osa

Kuni Teise maailmasõjani näis kõik sujuvat. 1941. aastal lõpetanud 20. lend jättis märgi tegemata, järgmise aasta abituriendid aga lasksid erandkorras valmistada hoopis lõpusõrmuse. 1943. aastal märk valmis, 1944. aasta kohta andmed puuduvad.

Pärast ilmasõda, nõukogude korra ajal langesid abituriendimärgid põlu alla. Neid valmistati poolsalaja ning kanti pigem kuuerevääri all kui avalikult. Ühtlasi muutusid lõpumärgid kujunduse poolest üha okupantidevastasemaks. Kui 1945. aasta lõpumärgil olid tammelehed, mis meenutasid Saksa mundri õlakut, siis järgmisel neljal aastal figureeris nendel eesti rahvusluse sümbol kotkas.

Kunagine abiturient Endel Kimmel on raamatus «Elukoolikirjad» kirjutanud nõnda: «Nõukogude võim sellal niisugust kommet ei sallinud — kõik pidid ju olema ühtemoodi, milleks siis veel mingid erinevad lõpumärgid.» Kohe meenub teise lennu aegne vaidlus.
Kotkamärkide aeg lõppes 1949. aasta lennule traagiliselt. Millegipärast otsustasid a- ja
b-klass valmistada taas erinevad märgid. B-klassi märgi niinimetatud teiseks korruseks istutati omaaegne Kaitseliidu kotkas, ehkki Eesti Vabariigi vapita.

Tagajärjed olid paraku karmid: 14 selle klassi poissi läks tribunali alla ja enamik sai karistuseks 25-aastase vangistuse. Muu hulgas pandi neile süüks nõukogudevastase organisatsiooni loomist.

Ehkki 1948. aasta veebruaris oli Eesti NSV haridusminister oma korraldusega keelanud õpilastel rinnamärke tellida ja neid loata kanda, oli selle eiramist seni peetud pisi eksimuseks.

Osa Siberist naasnud õpilasi laskis hiljem valmistada konfiskeeritud märkide asemele allesjäänud eksemplari järgi uued.

Just selle juhtumi järgi kirjutas Olev Remsu spetsiaalselt Ugala teatri tarvis näidendi «Vabaduse rist», mis jõudis lavale 2001. aastal.

Sõrmuste aeg

Igatahes katkes 1949. aastal juhtunu tõttu abituriendimärkide valmistamine toona 2. keskkooliks nimetatud õppeasutuses mitmeks aastaks — sõrmused mõnel puhul küll tehti.

Uuesti julgeti lõpumärgid valmistada alles 1956. aastal. Sestpeale olid need suhteliselt ühesugused: sümbolitena figureerisid tammelehed, avatud raamat ja punane tõrvik. Igal aastal lõpetajad neid enam teha ei lasknud. Viljandi 2. keskkooli viimane lend lõpetas 1962. aastal ja siis valmis ka viimane selle õppeasutuse lõpumärk.

Kuuldavasti tellisid abituriendid — nüüd juba 4. keskkooli omad — neid ka 1970. aastate lõpul ja 1980. aastate algul, kuid üldiselt hakkas abituriendimärkide populaarsus hääbuma, ilma et keegi oleks keelanud neid valmistada.

Populaarsemaks muutusid hoopis sõrmused, mis olid palju praktilisemad ning mida kanti ka pärast kooli lõppu. Polegi siis midagi imestada, et pärast taasiseseisvumistki on piirdutud üksnes lõpusõrmustega.

Artikli valmimisel on kasutatud Ülo Kiileri sellealast uurimust.