Kadunud ajad ja inimesed annavad elavatele hingetuge

Lauri Sommer mullu ühel ilusal augustipäeval oma Räestu maja trepil Foto: Kaiel Kabun

Lauri Sommeri «Räestu raamat» kulgeb sedasama rada, mis algas «Kolme yksiklase» esiema Darja looga «And».

Kirjanik on oma maailma keskpunkti leidnud Võrumaal Räestu külas ning just sealt hargneb ja ammendub kogu tema tark, tundepeen ja sooja huumoriga kirjapandud teos. Sellegi võiks tinglikult jagada kolmeks: autori pere lugu ning kahe sealtkandi kirjamehe, Artur Adsoni ja Juhan Jaigi lood.

Alles kuni ilma otsani

«Sest mis on keegi ilma kodu ja kodutundeta — allakäija, keda on raske jalule aidata. Paik settib inimesse aastatega ja inimese olemus imbub maastikku ja hoonete seintesse, nagu jääks kivi pinnale kerge tuulejoon. Ta on seal alles kuni ilma otsani, lõpmatult või ylestõusmise päevani, nagu keegi seda nimetab.»

Nõnda seletab Sommer esivanemate radadel kulgemise tähtsust.

Rääkisin hiljuti Lauri Sommeri eakaaslase, särava mõistuse ja terava sulega kriitikuga, kes ütles, et teda need tekstid eriti ei kõneta.

Mind kõnetavad. Ei loe põlvkonnavahe, elusaatuse vahe ega soovahe. Võib-olla loeb see, et olen suure osa lapsepõlvest elanud Võrumaa naabruses Põlvamaal, enam-vähem sama keele, samade tavade ja sama vaimuga inimeste keskel.

Õppisin juba neljandat aastat Tartus ja ülikooli lõpetamine terendas aasta pärast, kui Viljandis sündis poisike, keda praegu teame Lauri Sommerina. Paljud lapsepõlvemälestused olid mul toona peast pühitud, tulevikuunistused lendasid isegi tollastes ahastes oludes kõrgelt nagu noortel ikka.

Elu pole mind lapsepõlvemaile tagasi viinud, «Räestu raamat» viis.

Meenub, kuidas heinakuhi laoti värskelt langetatud noorele kasele, rakendati hobune ette ja veeti nõnda koorem kaugelt heinamaalt küüni. Kas tõepoolest toimiti sama moodi veel kakskümmend aastat hiljemgi?

Meenub põllult leitud jänesepoeg, kelle me vennaga koju viisime ja kasti panime. Püüdsime talle iga hinna eest pisikese lusikaga värsket rammusat piima sisse sööta. Jänesehakatis turtsus vastu mis jõudis ja oli öösel meie hoolitsuse eest jalga lasknud. Hiljem ütles vanaisa, et need tegelased hakkavad juba kolmepäevaselt iseseisvat elu elama ja rohtu sööma.

Kadunud maailm kallab sind järsku üle valuskuldse kumaga, sest üks noor inimene on selle ellu äratanud — mitte ainult sündmusi ja inimesi kirjeldades, vaid olnut sügavalt ja poeetiliselt mõtestades.

Alandus viib allakäiguni

Hiljuti ilmus Ilmar Palli ja Virko Lepassalu artiklite kogumik «Wabariigi viimased sõdurid», mis räägib metsavendade lugude kaudu Eesti ajaloo traagilisest peatükist. Eriti palju oli metsavendi Võrumaal. Miks just seal, kus talud olid väiksemad ja inimesed vaesemad kui Järvas või Mulgis?

Tsiteerigem «Räestu raamatut»: «Meiegi rahvas oli mitmeid kordi metsas peidus. Sellest õudusest on niigi kyllalt räägitud. Proovin ainult ära öelda, mis selle juures on kõige raskem. Sõjast kurnatud inimese otsene alandamine, võttes temalt kodu, sobiva töö ja inimväärikuse. Sundides teda elama igas mõttes allpool oma taset.

Praegu toimib siinsamas riigis selle nähtuse leebem variant — marginaliseerimine. Linnades on väärt elukutseid, mille esindajad on mõistetud alamakstuses või töökohata, kaasarääkimise võimaluse ja edenemise lootuseta elama.

Pealinn toimib ääremaade ressursse ja elavjõudu omastava pumbana. On maapiirkondi, kus infrastruktuur on lagunemas, suletakse koole ja kauplusi ning inimesed ei leia enam kodu lähedal tööd. Tulemuseks on alkoholism, välismaal tööl käimine, võõrduvad abikaasad, lahkujad ja tyhjaks jäänud eluasemed, mida ei jõuta pidada. On lasteaedu ja koole, kus rikkamate perede lapsed ei seltsi sellega, kel pole firmariideid või mingeid yldlevinud vidinaid.»

Mida siin enam öelda?

Omakandi kirjamehed

Artur Adsonit on viimasel ajal päris palju avaldatud — mainigem või «Siuru-raamatut» ning Tuglasega peetud kirjavahetust —, aga ükski uurija pole teda eriti tutvustanud. Ikka teame Adsonist põhiliselt seda, et ta õppis Riias maamõõtmist, tsenseeris filme ja oli Eesti esipoetessi Marie Underi kirglik austaja, keda viimane millegipärast talus ning kel ennast ümmardada lasi.

Lauri Sommer annab «Räestu raamatu» kuuekümne kahel leheküljel Adsonist hoopis analüüsivama ja inimlikuma kujutuse, kui seni oleme kohanud. Selgub — ime küll! —, et Adsonil oli elu enne Underitki ja ka tema oli loojana midagi väärt, kuigi lõppkokkuvõttes jääb ta põhiteeneks Eesti kirjanduses ikka suurele poetessile rahulike loomistingimuste võimaldamine.

(Kui imelik see elu on: Käthe Hansenit, keda oli ikka peetud Tammsaare seltsielust irdumise, üle jõu töötamise ja saja muu häda peapõhjuseks, on nüüd tagantjärele tunnustatud kui naist, kelleta «Tõe ja õiguse» IV osa poleks sündinud.)

Teine, Adsonist vähemgi tuntud Võrumaa kirjamees Juhan Jaik on samuti leidnud raamatus üsna põhjalikku ja inimlikult sooja käsitlust. Sommeri distantsilt antud hinnang on tunnustavam sellest, mis sai Jaigile eluajal osaks Parnassil temast kõrgemale tõusnud kolleegidelt Tuglaselt, Allelt ja teistelt.

Kaugel seisjal on võimatu arvata, mis suunas Sommeri loometee kulgeb. Tema kirjandusteadlase tausta ning analüüsi- ja sisseelamisvõimet arvestades ootaks hea meelega mõne kultuuriloolise isiku põhjalikku käsitlust.

Või tuleb uus teos hoopis väljamõeldud isikutega? Ootamist väärt on see igatahes.

RAAMAT

Lauri Sommer, «Räestu raamat»
• Esivanemate ja kodukandi lood
• 272 lehekülge
• Menu 2012