Esmakursuslased on pärast poolt ülikooliaastat uue eluga harjunud

Ülikoolielu on Sander Lilienthali (vasakult), Greete Kahu ja Markus Paasi viinud kodunt kaugele suuremasse linna, kuid nädalavahetustel eelistavad noored olla ikka Viljandis, sest siin on nende sõbrad. Foto: Merilyn Säde

Kui gümnaasium on jäänud seljataha ning ees ootab suvi täis tähtsaid otsuseid, loodab iga noor, et suudab teha parimad valikud. Võin esimese kursuse tudengina kinnitada, et ülikooli sissesaamine on vaeva väärt.

Tudengielu kohta räägitakse, et see seisneb pidutsemises ja loengutel magamises. Esimesed kuud ülikoolis mööduvad inimeste ja kohtadega tutvudes, kuid noored ei unusta seejuures ka teadmisi omandada.

Tudengielu annab võimaluse õppida kasutama oma aega produktiivselt ja vastutama otsuste eest. Ennekõike on see mõeldud õppimiseks, aga sealjuures tuleb ja saab vahel lasta oma kehal ja vaimul vabalt lennata.

Erialavalik on keeruline

Jalgrattaspordiga tegelev Markus Paas õpib Tartu ülikoolis kehakultuuriteaduskonnas kehalise kasvatuse ja spordi erialal. Eriala valides otsustas ta kehakultuuri kasuks, sest armastab sporti. Ülikooli tahtis Markus minna selleks, et tulevik oleks kindlustatud ka siis, kui spordiga tegelda pole enam võimalik.

«Et sain tasuta kohale ja eriala on seotud spordiga, ei olnudki vaja enam pikalt mõelda,» tõdes ta.

Markus on valikuga rahul ning tal pole olnud põhjust kahetseda. Elama otsustas ta asuda korterisse ning jagab seda treeningukaaslasega. Korteri kasuks rääkis asjaolu, et seal on rohkem ruumi trennivarustusele.

«Elukohta leida oli raske, sest jätsime otsimise viimasele momendile. Uutele tudengitele soovituseks: mida varem korterit otsima hakkate, seda parem,» rääkis noormees.

Kõneldes uue eluetapiga kaasnevatest muudatustest, ütles Markus: «Hirmu mul eriti polnud, sest ma ei karda üksi elada. Ainus, mida natuke pelgasin, oli see, et pean hakkama rohkem õppima kui gümnaasiumis.»

Markus tunnistas, et ülikoolis on õppematerjali maht palju suurem, kuid tema jutu järgi harjub sellega kiirelt. «Alati saab abi küsida vanematelt tudengitelt, kes jagavad oma materjali hea meelega.»

Kõigil ei pruugi erialavalikuga nii hästi minna kui Markusel. Tallinna tehnikaülikoolis õppiv Greete Kahu otsustas uudishimust aetuna ja isa töökojas nähtu põhjal õppida masinaehituse inseneriks. Nüüd, mil pool aastat on koolis käidud ja eksamid seljataga, nendib neiu, et ehkki väga põnev, ei ole see siiski tema eriala.

«Mu esimene variant oli füsioteraapia. Sisse sain paraku just masinaehitusse,» rääkis ta.

Greetes tekitas uue kooli juures kõige enam hirmu see, et on kursusel ainus tüdruk. «Nüüd saan aru, et karta ei olnud põhjust: noormehed on väga sõbralikud ja hea huumorisoonega ning seetõttu pole loengutel kunagi igav,» kiitis ta.

Kuigi kaaslased võtsid ta kenasti vastu, ei saa Greete seda öelda kõigi õppejõudude kohta. «Ma ei osanud oodata, et minusse suhtutakse teisiti kui poistesse. Demokraatlikus riigis peaks ju kõiki võrdselt koheldama,» väljendas ta nördimust.

Rahul on neiu toakaaslasega, kellest on saanud talle hea sõbranna. «Elan ühiselamus, sest see on odavam kui korterit üürida,» põhjendas ta.

Greete elab Mustamäel ning peab hommikuti kooli minema trolli või bussiga. Tema arvates on tudengielu mõnus. Sügisel kavatseb ta seda jätkata juba Tartus enda valitud erialal.

Pingeline eksamiaeg

Eesti maaülikoolis metsatööstust õppiv Sander Lilienthal arvab samuti, et tudengielu on hea. «Ülikool on rutiinivabam kui gümnaasium. Tunniplaan on paindlikum ega pea taluma pinget, mille tekitavad kontrolltööd,» põhjendas ta.

Ülikooli astudes arvas Sander, et edaspidi ei jää tal vaba aega, aga tegelikult oli vastupidi. Metsatööstust otsustas ta õppida seepärast, et oli suvel töötanud saekaatris ning näinud selle eriala praktilist poolt.

«Saekaatris hakkas see töö mind huvitama, kuigi mul oli ka teine variant: õppida autotehnikuks,» sõnas ta.

Sander on oma valikuga rahul ning peab kõrgharidust väga tähtsaks. Esialgu ta kartis, et ei saa õppimisega hakkama, sest ülikool nõuab rohkem iseseisvat töötamist.

«Endalegi üllatuseks harjusin ülikooli, õppimise ja ühiselamuga kiiresti,» imestas noormees. Sander elab maaülikooli ühiselamus, mida kutsutakse Bettoniks. Ühiselamu kasuks rääkisid korteriüürist madalam hind ning koolile lähedane asukoht.

Kodus käib noormees peaaegu igal nädalavahetusel. Siis kohtub ta Viljandis elavate sõpradega — nemad on üks põhjus, mis teda koju kutsub. «Ühikas on laupäeval ja pühapäeval üsna tüütu olla: midagi ei ole teha.

Pealegi on kodus palju mugavam,» põhjendas ta.

Sander õpib tasuta kohal ning pidevalt tööl ei käi — ainult siis, kui on aega, võimalusi ja tahtmist. Esimese sessi emotsiooni nimetas ta positiivseks, sest ühelgi eksamil ta läbi ei kukkunud. «Pinge oli sellegipoolest sees, nagu oleks jälle lõpueksameid teinud,» meenutas noormees.

Tartu tervishoiu kõrgkoolis õppiva Merit Tekko arvates on tudengielu sessi ajal üsna pingeline. «Anatoomia ja füsioloogia eksam on esimese kursuse suurim ning õppimiseks tuli une arvelt aega võtta,» rääkis neiu.

Merit õpib õeks. See eriala oli tal teine variant, ennekõike oleks ta tahtnud õppida füsioteraapiat. Praegu on tütarlaps valikuga rahul.

Ülikooli tulles oli Merit kartnud pigem uue linnaga kohanemise raskusi. «Kool tundus huvitav, kuid linn ja inimesed tekitasid pisut hirmu,» lausus ta.

Merit on Tartuga harjunud ja peab seda koduseks. Ta elab ühiselamus, toakaaslane on väga tore ning tekkinud on palju häid tuttavaid. Merit läks ülikooli, et saada hea haridus ja ennast täiendada. Talle meeldib õppida.

«Tahan omandada valitud eriala ning olla sellel hiljem hea,» kinnitas ta. Tulevikus mõtleb neiu teadmisi ja oskusi avardada välisriigis.

Kui enne sessi oli Merit käinud kodus igal nädalavahetusel, siis nüüd on ta olnud pikemalt Tartus.

Praegu maksavad Meriti õppimise eest vanemad, sest esimese kursuse tudengina on kooli kõrvalt raske tööl käia. «Kindlasti tahan tööle minna, et oma eriala praktiseerida, kuid praegu on mul veel liiga vähe oskusi ja teadmisi.»

Meritile meeldib ülikooli juures kõige enam see, et tuleb olla iseseisev ja ise hakkama saada. «Peab oskama aega planeerida ja mõistlikult kasutada,» ütles ta.

Ajast, mil ta Tartut veel kõige paremini ei tundnud, meenutas neiu, kuidas ta kooli minnes mõnikord valele bussile sattus. Siis helistas ta sõbrannale ning too aitas tal Google’i kaarte kasutades õigesse kohta jõuda.

Igal noorel inimesel läheb uute olukordadega kohanemine isemoodi, kuid kõik kogemused on väärtuslikud. Ülikooliaeg annab meile võimaluse õppida, mida soovime, kujutada ette, mida teeme kümne või kahekümne aasta pärast ja kas oleme siis praeguste otsustega rahul.

Me kõik pelgame uusi asju, kohtumisi ja inimesi, aga kui oleme oma hirmud seljatanud, teame hiljem tagasi vaadates, et tulemused olid seda vaeva väärt. Ärgem siis kartkem lasta oma ellu uusi kogemusi.