Valimisiga tuleb langetada

Rasmus Sillamaa Foto: Erakogu

JUBA MITME riigikogu ja valitsuse neliaastaku vältel on päevakorrale kerkinud mõte langetada valimisea alampiiri 16. eluaastani. Kindlasti on nimetatud teema meie ühiskonna arenedes tõsine ja vajalik.

Kui varasemad rahvasaadikud pole selles küsimuses kaugele jõudnud ning avalik diskussioon on olnud üksnes pinnavärelus, siis nüüd on küll viimane aeg tööle asuda.

TULEB RÕHUTADA tõsiasja, et me elame hoopis teistsuguses ühiskonnas kui kümne, viieteistkümne või kahekümne aasta eest — infoühiskonnas. Kui mõni dekaad tagasi käis inimese teadlikkuse kasv korrelatsioonis loetud raamatutega, siis enam pole see nii. XXI sajandi nooruki maailmapilt ja silmaring avarduvad kooskõlas internetiühenduse kiirusega.

Paberkandjal kirjandus on hakanud muutuma makulatuuriks. Iga päev vuhab noorte arvutitesse miljonite baitide ulatuses andmeid. Nende väärtuse üle võib vaielda, kuid ei saa kahelda, et sotsiaalmeedia ja meediakontsernide kaudu on just nemad kõige värskema ja laiapõhjalisema uudisvoo osalised.

Koljatliku informatsioonihulga suurim eelis on see, et praegu pole tsensuuri ning peavoolu kõrval on veel alternatiivmeedia. Ükski parteiline valelubadus ega individuaalne korruptsioonisüüdistus ei jää märkamata. Noored on ühiskonnaeluga kursis.

PEAB SIISKI nentima, et uudistega automaatses kursisolekus pole midagi maagilist. Noorte sotsiaalne ja ühiskondlik aktiivsus ei ole kiita. Kuid miks on noored passiivsed? Sest neist ei sõltu midagi.

Kui jätta kõrvale Maarjamaa kõrge politiseerituse tase, peame möönma, et poliitikaga seostavad nad end harva ning sõnal «poliitik» on nende meelest halb maik juures.
Loogilise alternatiivina peaksid tulema mängu valimised — võrdsed üldised otsesed ja regulaarsed valimised, kus ka 16-aastastel on võimalik anda rahvasaadikule oma mandaat.

Kohati kõlab eelmainitud iga ähvardavalt, ehkki ei peaks. Need noored on põhiharidusega, mis tähendab, et neil on seljataga vähemalt paar aastat ühiskonnaõpetust. Lisagem igapäevane käntsakas uudiseid ning tõdegem, et 2012. aastal on 16-aastased intellektuaalselt küpsed ja valmis tegema Eesti tulevikku kujundavaid otsuseid.

VALIMISEA LANGETAMISE kasuks räägib veel üks väga tugev argument, mis tuleneb meie kodumaa demograafilisest olukorrast. Kui praegused trendid jätkuvad, moodustavad sajandi keskpaigaks pensioniealised ehk vähemalt 65-aastased kodanikud riigi koosseisust neljandiku.

See tähendaks, et tekib üks liiga suur valijarühm. Järgmiseks hakkavad erakonnad pöörama eakamale elanikkonnale proportsionaalselt rohkem tähelepanu.

Poliitiliste jõudude kampaaniad, mis on mõeldud vanematele elanikele, on juba praegu nüristavalt ühekülgsed. Pensionäride hääled tagab lihtsakoeline lubadus suurendada pensioni. See programmipunkt on küll väärt toetust, kuid niisugune loosung nõuab vähe ideoloogilist ja poliitilist loovust.

Kui anname 16-aastastele hääleõiguse, sunnib see ka mugavaks muutunud erakondi pingsamalt töötama. Veidi poliitilist tahet ning üks kasvav mure saab lahenduse.