/nginx/o/2012/01/13/912710t1h5692.jpg)
«Meil on, mida peaks muutma ja mida on võimalik muuta. Selle juures pole vaja mingit müstikat, vaid lihtsalt julgust katsetada.»
Põlvkondade kutse tiris uuesti maale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii võttis meie mitu tundi kestnud vestluse kokku Anu Johani — üks nendest särasilmsetest inimestest, kes on hakanud juhtima Viljandimaa toiduvõrgustikku OTT. Habras naine propageerib uut maailma, mis õigupoolest on unustatud vana.
Anu Johani usub, et tema elus mängib suurt rolli see, et ta on sündinud ja kasvanud talus. Vahepeal elas ta ka paneelmaja korteris ja linnamajas, kuid poolteist aastat tagasi otsustas koos Vormsilt pärit kaasa Bertil Berggreniga kolida uuesti maale. Nad ostsid Uusna lähedal asuva Väike-Vasara talu, kus pere saab põldu harida, loomi kasvatada ja teisi ideid ellu viia.
«Maad on meil vähe, 1,7 hektarit, sest panga antud raha eest rohkem ei saanud,» kahetseb Anu Johani, ent lisab entusiastlikult: «Aga ikkagi on see vahva! Võtsime jupikese võsa maha ning tõime kevadel sinna tuhnima seitse põrsast. Nad olid ümbritsetud elektrikarjusega ja said vajaduse korral kuuti varjule minna.»
Sügisel tuli kuuel kärsakandjal eluga hüvasti jätta, kuid Djuroki tõugu emis Lillu elab Väike-Vasara suure tamme all tänini. Temalt oodatakse kevadel uusi põrsaid.
Põllumaal kasvatas pere kõik köögiviljad, mida ta talve jooksul vajab. Suvel kosusid majapidamises ka broilerid.
«Suurepärased naabrid aitasid meil loomi toita ja masinatöid teha,» rõhutab Anu Johani ning räägib pikalt sellest, kui tähtis on maal ühistegevus.
«Turustanud me veel midagi ei ole, ehkki sibulaid ja ube panime rohkem kasvama. Sibulat olen jaganud soovijatele, kuid uba on alles puhastamisjärgus,» kõneleb naine. Pere on taotlenud mahetalu staatust, aga kolmeaastane üleminekuaeg pole möödas. Toetust nii väiksele põllumajandusmaale paraku ei maksta.
Kvaliteet on tähtis
«Kas teie pere kulutused on jäänud väiksemaks kui linnas elamise ajal?» pärin umbusklikult.
«Jaa, toidu poolest küll!» kinnitab Anu Johani innukalt. «Me varustame ju ennast ise: saame süüa purki ja karpi pandud ülimaitsvat sea- ja kanaliha. Keldris on hoiul juurikad. Ent loevad ka asjad, mida rahasse ümber ei arvuta, näiteks toidu kvaliteet.»
Naine kõneleb veenvalt ja ilmekalt, kui tähtis on, et kodusiga saaks vabalt õues maad tuhnida. Betoonpõrandal kasvavad kärsalisi vaevab stress ja nende halb enesetunne salvestub organismis. Ravimitest ja lisasöödast, mida suurtootmises kasutatakse, ei taha Anu Johani rääkidagi.
«Kui siga kasvab õnnelikult, on tema liha kvaliteetne,» jutustab naine. «Ega me seda varem teadnudki, aga meilt saadud liha söövad inimesed räägivad, et see on magus ja sulab suus.»
Anu Johani lisab, et väärtuslikest ainetest saab inimene märksa kiiremini söönuks kui rämpstoidust, mida kulub rohkem ja mis jätab sööjad näljaseks. Ühtlasi annab õige toit palju jõudu.
Anu Johani pojad, 18-aastane Björn ja 14-aastane Oskar eelistavad hommikuti süüa putru, mis on valmistatud Koksvere veskist toodud helvestest. «Nad on märganud, et jõuavad pärast seda rohkem ja on tugevamad,» selgitab ema.
Mõlemad poisid on Viljandi Tuleviku jalgpallurid ning Oskar kuulub ka Eesti noortekoondise meeskonda.
Vana mehe õpetussõnad
Loomi ja köögivilju kasvatama on Anu Johani õppinud mahetalunikele mõeldud koolitustel. Üks õppus tutvustas ka toiduvõrgustikke.
«Kui kuulasin šoti lektorit, kes on seda valdkonda oma maal kaheksa aastat juhtinud, tekkis tunne, et võiksime ka siin midagi niisugust teha,» kõneleb naine. Koos teiste kursustel osalejatega panigi ta toiduvõrgustikule aluse.
Kuigi koolitustel õppis Anu Johani palju uusi nippe, on ta maaelu põhitõed omandanud oma isalt Peeter Johanilt. Ohtralt teadmisi sai ta ka Närska talus elanud sugulaselt Johannes Kalamilt, keda käis koos kaasa ja lastega kuus aastat hooldamas, enne kui mees 93-aastaselt siit ilmast lahkus.
«Johannes õpetas meid mesilasi pidama ja sibulaid kasvatama. Ta seisis kepile toetudes mu kõrval ja näitas, kuhu midagi panna. Lõpuks tuli veel sõnad ka peale lugeda: «Kasva nüüd, kapsas!» Ta rääkis kõigi taimede ja loomadega,» meenutab Johani.
«Pärast Johannese surma meil enam Närskale asja polnud, kuid maal tahtsime tegutseda ikka. Ühel hetkel käiski mingi krõks ja hakkasime talukohta otsima.»
Maale kolima ajendas peret ka see, et igapäevatööd tehes ja linnakorteri eest laenu tasudes jäi väga vähe raha üle. Anu Johani töötab praegu Viljandi kultuuriakadeemias õppekorralduse spetsialistina, tema mees Bertil Berggren on Bauhofi kaupluses ärikliendihaldur.
«Maal elades on võimalik kasvatada endale söök ise ning põllusaadustega taskurahagi teenida,» leiab Anu Johani.
Õpilasest kasvas õpetaja
Lapsepõlves elas Anu Johani Mäeltkülas — seal, kus praegu kõrgub seakombinaat. Pärast Ekseko valmimist pidid Johanid oma põlisest Juhani talust paraku välja kolima, sest see jäi tööstuse sanitaartsooni. Pere uus eluase asus endisest paari kilomeetri kaugusel.
«Esimesed kolm aastat sõitsin õe ja vennaga bussiga linna kooli. Õppisime maagümnaasiumis, mille asutajate hulka kuulusid ka meie vanavanemad,» jutustab Anu Johani. «Hiljem jäime linna korterisse, kuid nädalavahetustel ja suviti käisime ikka maal. Meil olid kolm lehma, mullikad ja vasikad, sead ja pardid — oli vaja heina teha ja rohida.»
Pärast keskkooli õppis Johani Tartus algklasside õpetajaks. Järgnesid kolm aastat maagümnaasiumis, sedapuhku juba õpetajana.
«1991. aasta talvel suri minu isa ja kevadel sai mul koolis kolm kohustuslikku aastat töötatud,» jutustab ta. «Siis otsustasin minna mõnda väiksemasse kohta, kus klassid ei ole nii suured. Nii sattusingi Vormsile.»
«Sattumine» sai teoks tänu Anu Johani suurele hobile, tantsimisele. Juba lapsepõlves käis ta balleti- ning rahva- ja võistlustantsuringis. Hiljem sai temast tantsurühmade juht: noor naine juhendas Viiratsi klubis sega- ja naisrühma.
Kõnealuse aasta suvel käisid tantsurühmad Vormsil ja Hiiumaal ekskursioonil. «Nädala pärast läksin Vormsile tagasi ja küsisin esimeselt ettejuhtuvalt inimeselt, kas neil tööd on. Tema ütles, et otsitaksegi just õpetajat,» jutustab Anu Johani muiates. «Nad andsid mulle ameti ja maja. Päev enne 1991. aasta augustiputši kolisin sisse.»
Vormsi jäi hinge
Anu Johani jäi Vormsile kaheks ja pooleks aastaks. Ta nimetab seda huvitavaks, kohati isegi müstiliseks ajaks.
«Tol ajal ei tuntud ju mobiiltelefoni ja internetti — isegi lauatelefoni polnud. Ainult kirju sai kirjutada,» nendib ta. «Talvel käisid saare vahet praamid, mis olid väiksed kui triikraud. Väiksemagi tuule korral jäid need käigust ära.»
Saarel polnud ka tänavavalgustust. Pilvisel õhtul oli väljas kottpime ning vastutulijat ei näinud isegi meetri kauguselt.
«Tõin Vormsile kaasa kaks isast järelejäänud koera ja kohapeal võtsin kitse,» räägib Anu Johani. «Esimesel aastal õppis mul klassis neli last, teisel seitse. See oli Vormsi saare õitseaeg: koolis käis 63 last. Praegu on seal õpilasi kaheteistkümne ringis.»
Juba enne uue inimese saabumist oli saarerahvas välja uurinud, et noor õpetaja on ühtlasi tantsujuht. Et paljud kohalikud olid täis indu selle hobiga tegelda, tuli Anu Johanil juhendada nii sega-, laste- kui naisrühma.
Tantsijad olid väga pühendunud ja esinemiste eel harjutasid iga päev.
Teiste hulgas tuli tantsima noor rannarootslane Bertil Berggren ning tema ja õpetajanna suhted kujunesid eriti soojaks. Mõne aja pärast sündis neil poeg, kellele vanemad panid rannarootslaste tavasid austades nimeks Björn.
Idla võimlemine aitab
Pärast 1992. aasta rahavahetust muutus Vormsil elu raskeks: majand lagunes, saarerahvas jäi tööta ning õpetaja pere pidi toime tulema lastetoetusega.
«Tuttavad pakkusid Bertilile Viljandis ehitustööd ja ta tahtis hirmsasti saarelt ära tulla. Minu unistus oli aga jääda sinna, sest mul olid maja, koerad, kits, laps ja töö ning lisaks mitu rühma tantsijaid,» meenutab naine.
«Lõpuks osutus raha määravaks ja nii me ära tulimegi. See oli väga valus.»
Viljandis hakkas pere oma elu uuesti nullist üles ehitama. Sündis ka teine poeg, Oskar. Kümmekond aastat elasid noored Ramsil. Anu Johani oli sealses lasteaias-algkoolis õpetaja ja sai paneelmajja ametikorteri.
Seejärel leidsid nad varju mitmes Viljandi üürikorteris, kuni lõpuks tekkis võimalus osta pangalaenuga Künni tänavale majaosa.
Töö ja pere kõrvalt on Anu Johani ikka tantsuga tegelnud. Juba paarkümmend aastat on tema kirg eri rahvaste seltskonnatantsud, eriti Iisraeli omad. Viimasel ajal on lisandunud Idla süsteemi järgi tervisevõimlemine: ta on Idla seltsi liige ning organiseerib treeninguid, mis leiavad aset kord nädalas Paalalinna gümnaasiumis.
Möödunud aasta novembris aitas ta Suure-Jaanis korraldada suurt Idla võimlemise festivali, kus käisid õpetust andmas Rootsi spetsialistid. Selle ürituse materjalidest koostas Viljandi Idla keskus hiljuti neli DVD-d.
«Kuidas sa jõuad nii palju teha?» esitan lõpuks küsimuse, mis on mul juba tükk aega peas kumisenud.
«Ega ma kõike jõuagi, vahel väsin ära ka,» tunnistab vestluskaaslane. «Aga elu on näidanud, et kui töötad büroos arvuti taga, hakkab tervis endast kiiresti märku andma. Selle vastu aitavad suurepäraselt maatöö ja Idla treening. Nii et ma teen seda, mida on vaja teha!»
ARVAMUSED
KRISTI LÕHMUS,
OTT-i aktivist
Mind viis Anuga kokku toiduvõrgustik OTT. Anu tuli minult kui arenduskeskuse nõustajalt küsima, kust võiks selle algatuse jaoks toetust leida ja kuidas seda arendada.
Leidsin, et seda asja ei peakski siduma mingi raha või programmiga, sest need seavad alati piiranguid. Soovitasin jätta selle vabaks ühenduseks, kus tegutsevad vabatahtlikud. See mõte meeldis ka temale.
Ka mind on juba aastaid huvitanud puhas toit ning olen püüdnud kaupa osta otse tootjatelt. Et tekkis teisigi huvilisi, jäin ka mina võrgustikku tegutsema.
Anu puhul meeldib mulle see, et me saame asjadest ühtemoodi aru. Kui me midagi kokku lepime, võib temas kindel olla. Ta on usaldusväärne ja aus ning tegutseb kirglikult. Ta kohe ongi OTT.
KATRIN REINUP,
Idla võimlemise õpetaja
Anul on palju energiat ja ta on avatud uutele teadmistele, eriti nendele, mis puudutavad tervist — nii liikumist kui toitu. Talle on tähtis, et tema pere oleks terve ning füüsiliselt ja vaimselt tasakaalus.
Kõrvalt vaadates näen, kui hästi ta oma poegi suunab. Mulle meeldib tema rahulik, viisakas ja sõbralik käitumine. Kuid Anu on avatud ka teistele: kui keegi palub abi, teeb ta alati kõik, et aidata.
Sain temaga tuttavaks 1995. aastal, kui olime koos liikumiskursustel. Vahepeal jäi tutvus soiku, aga kui mind kutsuti akadeemiasse tudengeid õpetama, trehvasime seal uuesti.
Et Anu tegeleb puhta toiduga, küsin tema käest selle kohta nõu ja abi. Mina omakorda juhtisin ta Idla võimlemise juurde. Anu ütleb, et saab energiat maatööd tehes ja mulda sonkides.