Ainuke maskiga inimene poeringil
18. märts 2020, 00:01
Kavatsen ealiselt riskirühma kuuluvana alustada uut, karmide piirangutega elu: käin poes ainult korra nädalas ja naabrinaistega trepikojas ega isegi maja ees lobisema ei hakka.
Tegelikult pole vist enam õige riskirühmast rääkida, sest on teateid, et uus koroonaviiruste laine tabab valusalt üha nooremaid inimesi. Et asi on tõsine, sellest saab aru üha suurem hulk eestimaalasi. Maailmas möllava koroonaviiruse vastu vaktsiini ega ravimeid ei ole. Seega tuleb ennast võimalikest nakkusallikatest eemal hoida nii palju, kui vähegi võimalik.
Olen see õnneseen, kes sai apteegist osta viimase pooliku paki kaitsemaske. Need kuluvad selleks, et end poeringil kaitsta. Olen pikka aega pead murdnud selle üle, kuidas need maskid on valmistatud, et nad viirusi ainult ühtpidi läbi lasevad. Seda tuleb paratamatult järeldada soovitustest, et maski peaksid kandma ainult haigustunnustega inimesed, tervetel neist kasu ei ole. Õnneks on veebis just ilmunud Tallinna tehnikaülikooli biokeemiaprofessori Peep Palumaa artikkel, kus on öeldud, et see väide on vale: maskid kaitsevad ka tervet kandjat.
Nädalavarusid hankima
Niisiis mask ette ja poeringile. Turul täiendan varusid ainult Pajumäe talu piimaletis. Piimaga ongi kõige keerulisem, seda ju sügavkülma ei pane. Aga on võimalus see mõne päeva pärast keema lasta ja siis edasi kasutada.
Olen küll ainus maskikandja, aga keegi mind eriliselt ei uudista ka. Müüjal on kummikindad käes, maski pole.
Talupoe leti taga on hea tuttav, kes minu sisenedes naerma puhkeb. Arvan, et talle teeb nalja mu mask, ja nõuan aru, miks ta naerab. Kuulen vastuseks, et lõbusa tuju põhjustas hoopis kaupluse naabruses elav mees, kes valvab, et keegi tema autot kinni ei pargiks. Kahtlane jutt, aga teen näo, et jään uskuma.
Taas mõtlen Eestist kaks ja pool korda suuremale Leedule, kus eriolukord kehtestati 26. veebruaril ja kus viimastel andmetel on tuvastatud 21 COVID-19 nakkust.
Poes on jahuletid üsna hõredad ja küüslauk samuti ära ostetud. Pideva kundena olen munad kinni pannud ja saan soovitud koguse kätte. Jahu olen juba varunud ja ostan juuretist, et ise sepikut küpsetada.
Rohelise Maja kohvikus ei näi keegi mu maski üle imestavat ja kaupa on ka tavalises koguses. Olen sinna läinud ainult kohviubade pärast, kuigi peast vilksab läbi mõte, et mis siis saab, kui elekter ka ära läheb – käsiveskit mul pole. See ei tule pähegi, et ilma elektrita ei saa ka vett keeta. Viirus on ikka päris korralikult mõtlemisele mõjunud …
Pärin, kuidas kohvikul praegu läheb ja kas seal nakkusohu puhul erimeetmeid rakendatakse. Jah, desinfitseeritakse pindu ja supp pole enam suures pajas, kust igaüks seda ise võtta võib. Kliente on aga vähemaks jäänud. Küsimusele, kas äri pannakse juba enne kriisikomisjoni otsust hoopis kinni, kuulen vastuseks, et nii võib juhtuda.
Letid hõredad
Viimane sihtpunkt on Rimi. Mask on juba üsna niiske, teatavasti aga niiske mask kaitset ei paku. Poes näen hoolega ostukärusid puhastavat töötajat. Müüjad on kõik maskideta ja ostjad samuti. Minu eesmärk on osta mahepuuvilju ja koerale krõbuskitele lisaks kanaliha. Õnnestub saada ainult avokaadosid. Kanaliha külmik on aga nii tühi, nagu veel pole olnud. Teadmata päritolu sisefilee siiski leian. Usun, et pärast keetmist on see mu krantsile päris mokkamööda. Eesseisvale poeta nädalale mõeldes ostan ka leiba, tumedaid kirsstomateid ja ühe toitelahusel kasvatatud kodumaise kurgi. Kogu kaubanduses pakutavast valikust on see siiski ainus, mis maitselt ja lõhnalt veidigi päris kurki meenutab.
Kuigi mõni riiul on hõre, olen kaugel sellest, et suures koguses kauba ostjaid hukka mõista. Kui muudkui räägitakse, et tuleb võimalikult vähe ringi käia ja mõnda peret võib kahenädalane karantiin ähvardada, on igati loomulik varusid hankida.
Kodus pesen käed ja ka näo sooja vee ja seebiga puhtaks, panen ostetud asjad kappi ja pesen käed uuesti ära.
Toidukott ukse taha
Helistab Jõgevamaal elav kursusekaaslane, kes on ennast pühendanud lastelastega tegelemisele. Nüüd on sellel kriips peal. Naine räägib, et käib ainult õues jalutamas ja toimetab toas ning meedikutest laste nõudel hoiab teistest inimestest rangelt eemale. «Toidukott pannakse mulle ukse taha. Pole lapsi ega lapselapsi juba mitu päeva näinud ja ilmselt niipea ei näe ka,» lausub ta ohates.
Mu eakad majanaabrid suhtuvad asjasse natuke leigemalt. Või oleks õigem öelda, et nende nooremad sugulased suhtuvad leigemalt. Poeskäimised on lõppenud, aga toit tuuakse ikka tuppa ja aetakse juttu ka. «Mul on kätepesuvahendid olemas ja hoian puhtust,» kinnitab üks proua.
Väite peale, et viirus levib põhiliselt piisknakkusega ja otse suheldes õhu kaudu, kostab ta, et päriselt ära hoida ei saa midagi ja eks ükskord ole ikka aeg minna. On vist mõttetu talle meelde tuletada meditsiinisüsteemi ülekoormust ja muid hädasid, mida selline suhtumine võib kaasa tuua.
Hommikul olen helistanud professor Palumaale, kes tugineb uurimusele, mille põhjal püsib koroonaviirus õhus kolme tunni ringis, pindadel mitu päeva.
Varem olen arvutiklaviatuuri, mobiiltelefoni ja muid pindu puhastanud siis, kui tundub, et need on määrdunud. Nüüd tuleb seda teha tihti, sest professor loob lausa hirmutava pildi sellest, kuidas viirused võivad levida.
«Lähete puhaste kätega poodi,» räägib ta. «Valite lahtisest virnast kolm apelsini ja panete kotti. Enne teid võis apelsine sortida inimene, kes neile köhis või aevastas. Tema viirusega nakatunud pritsmed jäid ka teie apelsinidele. Lähete kassasse, võtate kaardi. Seal peate näppudega opereerima ja käed ongi saastatud. Siis tulete koju, puudutate ukselinke. Telefon heliseb. Tõstate käe suu lähedale ja sealt lendab kolm viirust teile suhu. Seda ei tea mitte keegi, kas COVID-19 nakatumiseks on vaja ühte, kümmet või sadat viirust. Seda ei saagi me kunagi teada, sest sellist eksperimenti ei saa keegi teha.»
Käin kahtlased pinnad üle. Annan endale sõna, et ei kipu nädala jooksul poodi. Mõtlen müüjatele, kel pole pääsu ja kes peavad pikki päevi kaitsetuna ostjaid teenindama. Kui hästi läheb, olen nädala pärast taas poes ning ehk näen seal kassaaparaatide ja leti taga juba maskide ja kinnastega toimetavaid naisi.
Õhtul annab «Aktuaalses kaameras» intervjuu perearstide juht Le Vallikivi, kes on ajakirjanduse andmetel just Taist saabunud. Sealt, kust toodi koroonaviirus Võrumaa sünnipäevalistele. Maski ta ei kanna ja räägib otse intervjueerijale näkku.
Peep Palumaa, Tallinna tehnikaülikooli professor
Eri viiruste nakkusohtlikkus on erinev ja uute viirusetüvede puhul me ei tea, milline see täpselt on. COVID-19 on keskkonnas väga elujõuline. Lisaks leiti hiljuti, et see viirus toodab võrreldes teiste koroonaviiruse tüvedega peremeesorganismis rohkem viiruseosakesi, mis võib samuti kaasa aidata tema eriti suurele nakkusohtlikkusele. Siit tuleneb vajadus alandada organismi sattuvate viiruseosakeste arvu tasemele, mille puhul ei tarvitse haigusnähte tekkida või on need leebed. Sel juhul nakatunud paranevad, sest organism ei puhka pärast nakatumist, vaid töötab immuunsüsteemi abil viiruse kui võõrkeha vastu välja antikehad, mis viiruse hävitavad. Juhul kui organismi immuunsüsteem on nõrk või kui viiruseosakesi on palju, võib haigus lõppeda fataalselt. Paranemisprotsessi kestus varieerub, kuid reeglina on see kuni kaks nädalat.
Organismile on viirus vajalik immuunsuse väljatöötamiseks ja selles protsessis viirused tegelikult aitavad meid. Seega me ei peaks viirusi kartma, sest nad lihtsalt esinevad keskkonnas. Peame kartma liigse hulga viiruste sattumist organismi. Siin tuleb appi kaitsemask. Kaitsemask takistab mehaaniliselt viirusi sisaldavate piiskade liikumist hingamisteede limaskestadele, sest mingi osa neist ei suuda takistust läbida. Pärast kasutamist on mask saastunud viirusosakestega, mis ei pääsenud organismi, ja seega on kaitse olemas. Kahju, et meil apteekides ja poodides kaitsemaske pole, kuid neid saab leidlikult ka ise valmistada. Võite õigustatult küsida: kas on oluline mõne üksiku või väikese hulga viiruste kinnipüüdmine isevalmistatud maskiga? Minu vastus on, et see võib olla oluline, sest ka väike kriitilise doosi ületamine võib saada otsustavaks. Seetõttu pean igasuguse maski kandmist õigustatuks ka tervete inimeste puhul, kes võivad meil kõikjal kokku puutuda diagnoosimata nakkuse kandjatega.
Lisaks tuleb muidugi puhastada esemeid, millega me kokku puutume, eelkõige mobiiltelefoni, ja võimaluse korral vältida kokkupuudet saastunud pindadega. Ja loomulikult pesta tihti käsi.