«Dracula» ajab hamba verele, aga nälga ei kustuta

Claes Bang on täiuslik vampiir. Foto: Netflix

Netflixis on juba mõnda aega olnud vaatajatele väljas «Sherlocki» tegijate sulest ja kaamerast pärit miniseriaal «Dracula». Kui otsida kujundlikku võrdlust, siis võib seda kolmest filmi mõõtu osast koosnevat sarja («Sherlocki» fännidele peaks selline formaat tuttav olema) kirjeldada kui Harry Potterist tuttavate Bertie Bottsi kõigemaitseliste ubade söömist: üks stseen on metsmaasikas, teine kõrvavaik, kolmas apelsin ja neljas maitseb ehk nagu see sodi, mis teinekord hommikuti suunurka koguneb. Kokku saab neist omapärase kompoti.

Hõrk gooti õudus

Sarja esimene osa sõuab julgelt, veidi häbitult ja vaatajat rõõmustavalt kõigil gooti romaanide ja kammerlike õuduslugude tuntud ja armastatud kujunditel, mis rahvast ikka sedasorti lugude poole tõmbab. Tunnistan ausalt, et vampiirid on minu arvates kaunis igavad peletised, aga ei saa eitada, et nende ümber põimitud mütoloogia ja esteetika (alates Bram Strokeri «Draculast») on võluvad oma elegantsis, rõveduses ja väljapeetuses.