/nginx/o/2016/08/15/5723713t1h5f07.jpg)
MALES ON vangerdamise operatsioonil selged reeglid. Aastal 1945 avaldas suurmeister Paul Keres põneva artikli «Maleteoreetilisi küsimusi», milles ta käsitleb sootuks muud, nimelt kumb võib olla tugevam, kas oda või ratsu. «Olenevalt olukorrast,» vastab ta, jõudes järelduseni, et kaks oda kahe ratsuga võrreldes on peaaegu eranditult tugevamad. Vangerdamise kohta sedasama öelda ei saa, sest kuningaid on ainult üks.
Kuidas on poliitikas? Kas aja- või käigupuudus?
KINDLASTI OLEME juba ajapuuduses. Mõlemad tänavused valimised saavad muidugi teoks, kuid pandagu tähele: selgus omavalitsuse valimiste eel, ehkki need toimuvad hiljem, on märgatavalt suurem kui selgus europarlamendi valimiste eel.
Minusuguselgi pole selge, mis siis europarlamendist õieti sõltub ja kui suurel pindalal maakerast see organ midagi otsustab. Somaalia rannikul otsustavad piraadid. Ometigi otsustavad nad paljugi ka Euroopa suhtes. Vene Föderatsioon Euroopa Liitu ei kuulu ja minu veendumuses ei saakski kuuluda, sest näiteks Vladivostok asub vaieldamatult Aasias. Aga ikkagi määrab Venemaa Euroopas väga paljut.
Meist keegi pole lugenud ei europarlamendi aabitsat, katekismust ega kõikidele arusaadavat revisjoniakti, sest neid lihtsalt pole olemas. Ma ei räägi propagandavoldikutest, vaid mõtlen poliitilist anatoomiat. Seega käitub Euroopa Parlament nagu kaval kurt.
TÕENÄOLISELT on Eesti kõigi erakondade mure niinimetatud pingi pikkus. Lahtiräägitult tähendab see poliitikute meeskondade suurust ja «varumängijate» hulka.
Ühes maakonnas tuli jutuks, miks sealsed Isamaa ja Res Publica Liidu liikmed kirjutavad absurdselt vähe. Pärast mu sõnavõttu tuldi hiljukesi tunnistama: meil ei ole kirjutajaid! Aga kuidas te siis valite, kui te kirja ei tunne?
On tõsi, et ajalehed tõmbavad ennast mahult koomale. Järgmisena minnakse ajakirjanike töökohtade kallale, sest väliskaastööliste kallale juba on mindud. See tähendabki vaikivat ajastut. Järelikult on see probleem ja tuleb üles võtta.
Kui aega sunnitakse vaikima, siis seda nimetatakse stagnatsiooniks. Nõukogude stagnatsioonist me saime jagu. Eesti omaga annab alles sõdida.
Muidugi on pingi pikkus kriitiline ka väljaspool poliitikat. Hea ametnik on haruldus, sest ta saab olla efektiivne ainult siis, kui poliitika on selge. Mitte mustvalge, vaid arusaadavalt põhjendatud.
VIIMASTEL PÄEVADEL ohtralt kõneainet pakkunud sotsiaalministeeriumi avarii üheks põhjuseks on peetud halba infotehnoloogilist tööd. Kus olid aga Tiigrihüppe ja e-Eesti eestkõnelejad siis, kui oli vaja juba algusest peale öelda: täpselt niisamuti nagu autostumine nõuab korralikke teeninduspunkte ja töökodasid, nõuab arvutistamine korralikke arvutilukkseppi?
Minul pole midagi varjata — minu isikliku arvuti «lukksepp» on haridus- ja teadusministri nõunik Toomas Liivamägi. Temast pole aga vähimatki abi siis, kui ma leian pangaautomaadi ekraanil sõna «Suletud». Käigupuuduse välistamine tähendakski seda, et sõna «Suletud» tuleks kasutada võimalikult harva. Ent kuidas on tegelikult? Tundub, et me oleme Eestit sulgemas. Kes kannatab?
Endine keskkonnaminister Villu Reiljan ütles paar aastat tagasi midagi, mis oli rumal siis, kuid on tark praegu. Ta võttis enesele poliitilise vastutuse ja tuli ministri kohalt ära. Maret Maripuu pole nõnda öelnud. Tema mõtte kohaselt vastutab esmalt ametnik.
MINISTRIT TULEKS — see on juba minu järeldus — seega säästa. Ühed vastused on küsimusele «Miks?», teised küsimusele «Kelle arvelt?». Maret Maripuud saaks säästa ainult kas Reformierakonna või ministeeriumi personali või ministeeriumi «objektide» arvelt. Seni on seda tehtud viimaste ehk meie kulul.
Venitamine Maret Maripuu oma kohalt vabastamisega tähendab seda, et Reformierakonnal on näpud põhjas ja mitte ainult poisslapse nime kohapealt. Kuni ministeerium uuesti inimese moodi hingama hakkab, kulub pool aastat ehk tänavuse jaanipäevani.
Kas kiiremini ei saa? Ei, sest kõigepealt ilmuvad uue ministri ukse taha pugejad, siis luurajad ning nende järel manulised ja muud kodanikud.
Olukord on kehv. Tuletagem meelde, kuidas üks lihtsameelne kinnitas, et 5000 krooniga elab ära küll. Kuidas, kui isegi 3000 väljamaksmisega on raskusi sedavõrd, et pead lendavad?
Arvan, et tänavu läheb poliitiliseks vangerdamiseks ning peab vaatama, kellel on kaks oda ja kellel pole kronugi.