Müüjat tõmbab turule aastaajast ja tuule suunast sõltumata

Helga Piirsalu (vasakul), Aleksandra Pedajas (keskel) ja Viive Jürgens (paremal) kinnitavad, et turul värskes õhus ja toredate inimeste keskel töötamine on tervisele kasulik. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Külmast kohmetute sõrmedega ostja õngitseb rahakotist münte, et tasuda keedetud peetide ja hapukurkide eest.

Iga ilmaga vankumatult turul seisev müüja aga teab, mida räägitakse halva ilma ja valesti valitud rõivaste kohta.

Mesi

Meemüüja Paul Säärits on varakult kohal ja sõnab, et tema polegi õige turukaubitseja. «Jõulude eel käisin kolm päeva jutti, aga tavaliselt olen platsis ainult laupäeviti, sest siis on rohkem rahvast,» lausub ta. Mõnikord ütleb ta olevat turul müüjaid rohkemgi kui ostjaid.

Eks turult hangi kauba põhiliselt need, kes hindavad kohalikku, leiab mesinik, kes pidas enne pensionile jäämist hoopis pottsepaametit.

Nüüd tunnistab mees, et endine töö ei paku talle enam rõõmu. Selle asemel askeldab ta jõudumööda kümmekonna mesilasperega ning müüb pensionilisa teenimiseks oma pere maiusevajadusest ülejäävat kärjemagusat turul.

Holstre kandist korjatud mett on purkides nii vedelat kui kristalliseerunut. «Rohkem ostetakse vedelat, sest seda on kergem purgist võtta ja saiale määrida, aga teadlikumad ostjad valivad kristalliseerunud mee.»

Püksipaarid

«Minult saate korralikud püksid,» teatab Viive Jürgens, 14 aastat turul müüjaametit pidanud rõõmsameelne naine. «Olen mõõtudega juba nii harjunud, et oskan inimesele kohe paraja paari ulatada.»

Jürgens leiab, et ostjad on aastaid ühed ja samad. Kes on harjunud turult ostma, teeb seda ikka ja jälle. «Kõige paremini lähevad praegu dressi- ja viigipüksid,» tutvustab ta oma hitt-tooteid.

Igasuguse ilmaga värskes õhus viibida on Jürgensi jutu järgi väga tervislik. Sestpeale kui naine turul töötab, kimbutavat haigused teda üsna harva. Liigesed on küll viletsaks jäänud, tunnistab pensioniealine müüja, sestap jätab ta tulemata, kui ilm on väga halb. Tavaliselt on ta siiski igal turupäeval sõltuvalt aastaajast kella poole üheksa või poole kümne paiku kohal ning sätib Poolast pärit rõivaesemed rippuma või lauale.

«Kella kahe paiku pakin kauba kokku ja lähen koju. Pakkimine käib kähku, see on nii sisseharjunud tegevus,» lausub Jürgens.

Turule müüjaks sattumise kohta meenutab naine, et on pidanud olude sunnil mitu korda töökohta vahetama. «Töötasin maniküürijana, kuni saun remonti läks. Seejärel olin viisteist aastat ettekandja Kirsimäe kohvikus, enne kui see Eesti aja algul suleti.»

Jürgens usub, et kui tal lebaks leti nurgal kiituste raamat, oleks see juba täis kirjutatud. Ostjatega suheldes peab ta tähtsaks sõbralikkust, tähelepanelikkust ja rõõmsat meelt. Heatujuline müüja võib tema arvates mossis ostjagi tuju veidi lahedamaks teha.

Käsitöö

«Need on neljakordsest lõngast ja nii paksud, et võib kulumist kartmata mööda tuba ringi joosta,» tutvustab Aleksandra Pedajas ostjale villaseid sokke.

Enne pühi oli tema jutu järgi olnud ostmist rohkem. Uuel aastal ei plaani ta mõnda aega turule tullagi, sest kuuekümnest sokipaarist on alles kõigest kümmekond.

Müügiedu saladus on lihtne. «Suured sokid maksavad viis eurot paar. Lõnga on ühes paaris kolme euro eest, kaks eurot arvestan töörahaks ja nii see hind kujunebki. Teised pakuvad seitsme-kaheksaga,» räägib müüja.

Pedajas koob sokke igal vabal hetkel. Turule toob ta peale omakootute ka eakaaslasest sõbranna varrastel valminud kindad ja sokid. «Mul peavad käed kogu aeg midagi tegema, ei kannata jõude olla,» põhjendab naine.

Kaheksakümne viie aastane memm tuleb ikka turule, kui midagi müüa on. «Suvel käin metsas marjul. Tean häid kohti. Tuttavad võtavad auto peale, viivad metsa ja aitavad saagi koju tuua,» jutustab naine pensionilisa teenimisest. Puudust polevat tal küll õieti millestki, sest köögivilja kasvatavat ta enesele ise.

Aedviljad

Toidukaupade müüja Helga Piirsalu jõudis oma kraamiga turule kell pool kümme. «Inimesed hakkavad argipäeviti rohkem liikuma alles kella kümne paiku,» selgitab ta.

Varem restoranis Ukuaru kokana töötanud Piirsalu on turul müüja olnud lühikest aega. «Läheb teine aasta,» sõnab ta.

Ametivalikuga on ta rahul, sest saab abikaasaga koos töötada, värskes õhus olla ja inimestega suhelda. «Mulle sobib see paremini kui mõnes ettevõttes miinimumpalga eest rabada. Siin olen oma aja peremees.»

Piirsalud müüvad omakasvatatud kaupa, ent võtavad müüki ka teiste kasvatajate toodangut. Letil on sibulad, küüslaugud, keedupeedid, hapukapsad ja -kurgid, õunad ja mesi.

Eesti õunu olevat Piirsalu sõnul raske müüa. Kui need on ilusad, kahtlustavad ostjad müüjat valetamises: nende arvates ei saa kodumaal kasvanud õun nii ilus olla. Kui ubinad juhtuvad olema kesisema väljanägemisega, on taas häda: miks peaks keegi nii koledaid õunu ostma ja miks selliseid üldse müüakse!

Piirsalud on oma kaubaga tavaliselt iga päev kohal — ainult talvel ei pruugi see nii olla. Väga viletsa ilmaga nad välja ei tule, tormisel teisipäevalgi pidasid paremaks koju jääda.

Kalalett

«Kaks eurot 12 senti,» teatab kalaosakonna müüja Salme

Ojamets pikale vuntsidega mehele külmsuitsuskumbriat pakkides.

Kalaosakonnas algab tööpäev hommikul kell seitse. Inimesed saavad ostma tulla kell kaheksa, kui uksed lahti tehakse. Vahepealne tund kulub müügilettide ettevalmistamisele ja kauba väljapanekule. Uksed suletakse kell viis.

Kaksteist aastat kalamüüjana töötanud Ojamets tunnistab, et tal on kujunenud üsna suur klientuur. Ta teab püsikundede lemmiktooteid ning annab soovi korral nõu, kuidas valmistada kalasalatit.

Kui reedel ja laupäeval käib kalaleti ees rohkelt ostjaid, siis teistel päevadel on siin küllaltki vaikne.«Aastaid tagasi käis kella kaheni pidev müük, aga nüüd on tipptundide aeg möödas,» nendib naine.

Ojametsa selgitust mööda ostavad paljud kala kauplustest, ehkki turul on valik kindlasti suurem. Enne pühi läks eriti hästi kaubaks värske kala.

Müüjale tema töö meeldib. «Inimesed on sõbralikud ja toredad. Vahel satub ostjate hulka ka torisejaid, kuid õnneks siiski vähe.»