Vastulause. Kui sea selga üritatakse sadulat sättida, ei pruugi see edukalt lõppeda

Grand Hotel Viljandi kavandab majataguse parkla kohale juurdeehitist, kus saaks hakata veemõnusid nautima. Foto: Valdo Ots

(Ditmar Martinsoni artikkel on ajendatud Joosep Metslangi 26. aprilli Sakalas ilmunud arvamusloost "Naabri- ja pärandivaenulik detailplaneering" ning selle juures ilmunud Grand Hotel Viljandi esindaja Eduard Elbrechti kommentaarist. Loe ka uudist "Naabritel on hotelli planeeringule vastuväiteid".)

EDUARD ELBRECHT alustab vastust Joosep Metslangile pika tsitaadiga planeerimisseadusest. Paraku näitab ta ise oma võhiklikkust sellega, et tsiteerib detailplaneeringu kehtestamise punkte. Kõnealune planeering on veel kehtestamisest kaugel. Oleme alles avalikustamise protsessis.

Seadusandja on enne kehtestamist ette näinud hulga muid kaasamise etappe, et vältida tagantjärele vaidlusi. Täpselt seda kaasamist praegu Grand Hotel Viljandi planeeringuga ka tehakse ning selles formaadis on Joosep Metslangi tagasiside täiesti asjakohane.

Väär on ka Elbrechti seisukoht, nagu oleks Metslangi väited pahatahtlikud ja asjatundmatud. Täpselt samasisulised mõtted tekkisid ka minul, kui ma planeeringuga lähemalt tutvusin.

Planeerimisseadus ei eelda, et kõik protsessis osalejad oleksid valdkonna spetsialistid. Seetõttu on selles võimalik osaleda ka huvilistel, kes ei ole planeeringust otseselt puudutatud. Vahetud piirinaabrid ei pruugi olla võimelised detailplaneeringut asjakohaselt tõlgendama.

Selle ebavõrdsuse leevendamiseks on seaduses ka punkt, et detailplaneeringuga tuleb esitada ruumiline illustratsioon, millelt oleks lahendus näha. Seda pole käesolevas planeeringus vähemalt avalikesse menetlusdokumentidesse lisatud. Jäägu iga asjaosalise enda arvata, miks see nii on.

SAMAS VÕIB JU arendaja esindajast aru saada. Planeeringut on koostatud tõesti juba üle kahe aasta ja tulemust ei paista, samas kui paar kinnistut edasi, Tartu tänav 7 planeeringut menetleti alla aasta.

Võiks ju arvata, et nad on koostajaks valinud kõige õigema inimese üldse. Kes siis veel saaks linnas planeeringuga hakkama kui mitte linna peaarhitekt ise, olles samal ajal nii koostaja kui menetlejate otsene ülemus.

Väär oleks siinkohal elada oma pahameelt välja linnakodanike peal, kes kasutavad seaduslikku õigust seista oma kodulinna miljöö ja keskkonna eest. Võib-olla võiks hoopis vaadata peeglisse ning tunnistada endale, et kui üritatakse sea selga sadulat sättida, siis see nõuabki päris palju aega ega pruugi edukalt lõppeda.