Hingusele läinud Olustvere ujulal oli anekdootlik algus

Kehalise kasvatuse õpetajast, ujumisfanaatikust Toivo Grosbergist kujunes aastakümnetega Olustveres legend. Tema valju hääle ja muheda jutu saatel sai koolis ujumisharidust mitu põlvkonda põllumehi. Foto: Erakogu

Sellest sügisest jäi kuivaks Viljandimaa esimene, 1966. aastal Olustveres avatud siseujula. Suured soojakaod, läbilaskev basseinipõhi ja amortiseerunud hoone on põhjused, mis sundisid seda sulgema.

Õigupoolest ei olnud nõukogude põllumeestele ujumisrõõme ette nähtud, kuid Olustvere mehed suutsid bürokraatliku süsteemi üle kavaldada ja väikse ime teoks teha.

1957. aastal oli mõisakooli endises sõiduhobuste tallis tulekahju, misjärel ehitati sinna võimla. Veidi hiljem eraldas põllumajandusministeerium raha sovhoostehnikumi õpetajatele nelja korteriga elamu ning tuletõrje veehoidla rajamiseks. Seda, kuhu veehoidla teha ja milline see peab olema, ette ei antud ning nii otsustasid kohalikud nupumehed ehitada võimla kõrvale hoopis ujula.

«Et kõik oleks nagu kord ja kohus, kavandasime hoone seina sisse veevõtmise augu,» meenutas tollal Olustvere koolis õppejuhatajana ametis olnud Valdek Roosaar muigel suuga.

Ehitamise järgne projekt

Agaramad ujula eest võitlejad olid Olustvere sovhoostehnikumi direktor Harald Hõim ja kehalise kasvatuse õpetaja, suur ujumisfanaatik Toivo Grosberg. «Joonistasime esialgse eskiisi, mille järgi hoone ehitatigi. Alles hiljem, kui ujula oli juba valmis, tegi Toivo Grosbergi vend Ivo ametliku projekti,» rääkis Roosaar.

Majandi kopp kaevas augu ning ülejäänud mullatööd tehti õpetaja Ilmar Jõesoo, Toivo Grosbergi ja sovhoostehnikumi õpilaste abiga. Nii kogunes aastatel 1963—1966 üle 7000 ühiskondliku töö tunni. Ehitamiseks näpistati Roosaare meenutamist mööda aega kooli kõrvalt ega peetud paljuks vabu hetki kulutada. Vundamendi valmimise järel asusid ametisse õppinud meistrimehed, hiljem olid õpilased abiks koristustöödel.

Roosaar ütles, et veehoidlaks ette nähtud summa kõrvale pani oma osa sovhoostehnikum ning ujula seinte ja katuse tarvis leiti raha siloaugu kapitaalremondi arvelt.

Hiljem sai sovhoostehnikumi raamatupidaja kaks käskkirja: esimese karistusena kapitaalremondi raha raiskamise ja teise kiitusena ujula ehitamise eest. Ja ega direktor Hõimulgi pead silitatud — milleks põllumehele ujula?

Esimene maaujula

4 meetri laiune ja 20 meetri pikkune siseujula oli Viljandimaa ainuke ning maapiirkondades Eesti esimene, pakkudes kõneainet kogu toonases vabariigis.

Selle avamisüritust jäädvustas televisioon, avavõistlustel osalesid treener Peet Soosaar ja Eesti koondise ujujad. Kohal olid 37kordne Eesti ujumismeister ja allveeujumise kiirusalade meister Eha Lillienthal, vaba-, selili ja teateujumise kuuekordne Eesti meister Rein Haljand, liblik- ja teateujumise kolmekordne Eesti meister, viiekordne vetelpääste mitmevõistluse Eesti meister Olav Lukin, 12kordne selili-, kompleks- ja teateujumise Eesti meister Toivo Viilep ning kolmekordne liblikujumise Eesti meister Viktor Fedal.

Ujulas jagus tegevust varahommikust hilisõhtuni. Seal said ujumisõpet nii tehnikumi õpilased kui ka paljude ümbruskonna koolide jütsid. Veemõnusid nautisid toonane nomenklatuur ja mitme Viljandi ettevõtte töötajad. Ujumisaktivistid tulid tervest maakonnast ja kaugemaltki ning korraldati palju tähtsaid võistlusi.

«Ükski Olustvere kooli noor ei saanud ujumisoskust omandamata lõpudiplomit,» teadis Valdek Roosaar. Kuigi algusaegadel olid sanitaarnõuded leebemad, oli Toivo Grosberg
ääretult nõudlik ning vaatas, et kõik oleks puhas ja ujujad pestud. «Armu ega halastust selles ei olnud,» mäletas Roosaar.

Aeg sai ümber

Ujula püsis töös 1990. aastate alguseni, siis oli see vaeste aegade sunnil pool kümnendit suletud. Kui koolil õnnestus hasartmängumaksu nõukogust toetust saada, tehti iluravi, paigaldati uus kütte- ja filtrisüsteem ning põrandaplaadid.

«Vaeva ja energiat oli taaskäivitamisega palju,» nentis Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli direktor Arnold Pastak. Ujula töötas 1997. aastast tänavuseni. Seda kasutasid kaheksa ümbruskonna kooli ja Suure-Jaani päästeteenistus. Ujumas ja vesiaeroobikat harrastamas käisid paljud piirkonna elanikud.

Arnold Pastak lausus, et paraku muutus rajatise käigushoidmine ajapikku aina keerulisemaks. Viledaks kulunud seinad ning vett läbi laskev vann suurendasid aasta-aastalt kulutusi, mida piletiraha kuigi palju ei korvanud. Iga kuu tuli veeproovide eest maksta kaks tuhat krooni ehk ligi 130 eurot. Liiati tegi tervisekaitseamet mitmel korral ettekirjutisi. Lumerohketel talvedel tekkis oht, et nõrk katusekonstruktsioon ei pruugi vastu pidada.

«Igal asjal on algus ja lõpp. Olustvere ujula ring on täis saanud. Nüüd vajab Põhja-Viljandimaa uut, tänapäevast ujulat,» ütles Arnold Pastak.