RAHA POLE maailmast lõppenud. Hetkeks on Ameerika rahamasinad vagaseks jäänud, aga küll nad enne presidendivalimisi jälle hoogsalt dollareid trükkima hakkavad. Ehk lisandub USAle ka mõni teine «julge» ja «jätkusuutlik» riik, kes laseb rahamasinatel ööpäev läbi töötada. Sellega saab luua uusi töökohti ja paisata suuremaid summasid nii tööturule kui inimeste rahakottidesse ja pangakontodele.
Ka Eesti Vabariigist pole raha- ja kullavarud otsa saanud, kuigi oleme Lääne-Euroopa riikidega võrreldes olnud juba 20 aastat näljapajukil, söönud kartuli- ja leivakoori ning lõpuks ikka kõhu täis saanud. Ega selle üle nuriseda saagi — ise me ju lubasime kartulikoori süüa.
Lohutan neidki, kellel pole enam püksirihma, millega kõhtu või kopsu koomale tõmmata: hapraid konte aitab koos hoida takupael või kulunud köis.
Jutt solidaarsusest, hoolimisest, inimese, pere, abielu ja õpetajatöö väärtustamisest on vaid kõle retoorika, mida kuuldes kerkivad ihukarvad isegi pehkinud puhvaikariidest läbi. Tunnen sügavalt kaasa neile, kes peavad toidupoolist otsima prügikonteineritest, mida pole tabalukuga kinni pandud.
MUL ON TÕSINE hirm, mitte luul ega paranoia, et varsti pean oma kaasõpetajatega võitlusesse asuma taara ja prügikonteinerite pärast, sest õpetajate palgad on plaanis igavesest ajast igavesti külmutada.
Eestis liigub küllalt raha, rikkaid ja ülirikkaid inimesi ning ülikalleid autosid, mida isegi Lääne-Saksa kiirteedel võib vaid harva kohata. Paljud elavad luksusvillades ja mitte ainult niinimetatud lollidekülas. Neid inimesi ei huvita riigi keskmised sissetulekud ega ka nende igapäevased väljaminekud. Neil pole vaja kopikat lugeda ja sageli pole neil iseendagi rahalisest seisust ülevaadet.
Õpetajate arvel ei tehta ainult halba nalja. See on mõnitamine, hullutamine, solvamine, inimese ja ameti naeruvääristamine, näkku irvitamine, petmine, vassimine ja manipuleerimine. Meie õpetaja 600eurone brutopalk kujutab endast Lääne-Euroopa, aga ka Poola ja Sloveenia mõistes taskuraha, mille eest saab natuke kultuuri ja šokolaadi maiustada. Meie õpetajad aga peavad selle olematu summa eest ennast ja peret unustades tänamatut tööd rabama, juhtkonna ja vanemate vahel turmtuld taluma ning mööda psühhiaatriakliinikuid jooksma. Muidugi, ka rahustid, uinutid ja antidepressandid toidavad kõhtu, kuid need on suhteliselt tagasihoidliku toiteväärtusega ja vitamiinivaesed.
MEIE ÕPETAJATENA oleme vaikselt kannatanud, nagu on nõukogude aja orjarahvale kombeks. Me oleme (kahjuks) harjunud vaiksete lambukestena kõike heaks kiitma ning kõigega leppima. Eesti haridustöötajate liidu esimees Sven Rodnik on nagu hüüdja hääl Karakumi kõrbes.
Loomulikult ei puuduta siinkirjeldatu naisõpetajaid, kellel on rikkad mehed. Nemad saavad töö eest vajaliku taskuraha nii endale kui lastele, sest põhiraha tuleb abikaasalt. Räägin eeskätt nende nimel, kes teenivad õpetajana põhileiba, kellele see palk on ainus sissetulek. Olgu need siis pereisad või üksikemad, kellel pole rikast armukest.
Tekkinud katastroofi peapõhjused seisnevad selles, et me peame kinni maksma Euroopa Liidu lõunaosariikide elunautimist ja heaoluvajadust. Meie riigil on raha piisavalt, aga oleme elanud kasinat elu selleks, et kinni maksta Kreeka riigi hedonistlikud rumalused, tahtmatuse elada säästueelarve järgi.
Kreeklased tulevad tänavale, kui neid ähvardab vaid viieprotsendiline palgakärbe. Streikijad hakkavad autosid, maju ja lippe põletama ning üldjuhul nende nõudmised ka rahuldatakse. Täpselt nagu saavutavad streikimisega oma tahtmise Saksa ja Prantsuse piloodid või vedurijuhid.
Ükski heaoluriik pole nõus kopikastki loobuma ning solidaarne olema uute Euroopa Liidu riikidega.
Läti, Leedu, Rootsi ja Norra pole eurotsoonis ning neil meil lasuvaid maksukohustusi pole. Kus on siin ääretus rahauniversumis see piir, kust me enam endise sotsriigina rikaste heaoluriikide priiskamist kinni ei maksa?
Eesti õpetaja saab ehk korra aastas teatris käia ja restoranis einestada, aga kontsertidest, väärtkirjandusest, reisimisest ja muust sellisest võib ta vaid öösiti paksu teki all unistada. Me oleme kerjused, sest juba ammu saavad põhiharidusega inimesed laotöölistena sama suurt palka. Mõnes kohas isegi kõrgemat.
Haridust meil ei väärtustata. Loeb raha ja see, kes raha teha, lugeda ja «trükkida» oskab. Kuid kus on kirjas see, et kooliõpetaja peab olema teadusmagistri kraadiga, ja kes on nõus maksma teadusmagistrile üldhariduskoolis mõne kopika lisaraha?
Kallid õpetajad, varsti on õpetajate päev. Riigile on see vaid üks tähtsusetu püha, aga meile on iga päev õpetajate päev, sest päevast päeva teeme me poolmuidu, aga täie raua ja suure südamega väga rasket tööd. Mõelgem hetkeks sellele, et kui poleks õpetajaid, kes jagavad noortele eluteele kaasa vajalikke õpetusi, oleksime juba ammu ülikorrumpeerunud riik. Õpetagem ning seiskem oma õiguste, demokraatia, usu, lootuse ja armastuse eest!