Kalev Pihl: Interneti ohtusid ei maksa alahinnata

Arvutiasjatundja Kalev Pihl Foto: Kalev Lilleorg («Arvutimaailm»)

Jakobsoni gümnaasiumi lapsevanemate konverentsil käis interneti turvalisusest rääkimas arvutiasjatundja Kalev Pihl. Tema toodud näide netiahistajast tundus esialgu suisa uskumatu.

Hispaanlannana esineva internetipedofiili mõjutusel enesetapu teinud Steni juhtum, mida kajastas ka 13. novembri «Sakala», ei andnud aga enam põhjust sama skeemi kirjeldanud lektori jutus kahelda, ehkki tema jättis konkreetsed ohvrid muidugi mainimata.

Need sadakond inimest, kes 6. novembri konverentsil Kalev Pihli õpetlikku ettekannet kuulasid, leidsid teisigi tarkuseteri.

Märkimist väärib see, et kirjeldatud loenguid peab Kalev Pihl vabatahtlikuna ja tasu võtmata, juhindudes oma missioonitundest. Ta töötab praegu aktsiaseltsi Sertifitseerimiskeskus juhatajana, kuid kevadel loenguid alustades oli ta Microsoft Eesti tehnoloogiaspetsialist. Kalev Pihl on ka Eesti infotehnoloogia kolledži lektor.

Kalev Pihl, miks olete pidanud vajalikuks sellist teavitustööd teha?

Käisin aasta tagasi rahvusvahelisel konverentsil, mille ühes loengus käsitleti laste turvalisust internetis, ja tulin mõttele, et võiksin hakata sellest Eestis rääkima.

Kogu ettevõtmine on olnud minu isiklik initsiatiiv ja pole seotud mingisuguse projekti ega äriga. Ma ei ole sellega otseselt midagi võitnud, pigem olen sellele oma pere aega ja raha kulutanud. Aga ma arvan, et kogu see tegevus tasub ennast ära teisel moel — see pakub mulle hingelist rahuldust.

Kui suur on olnud inimeste huvi kõnealuse teema vastu?

See on olnud väga erinev. Koolides on loengutest osavõtt olnud suhteliselt tagasihoidlik, Viljandi üritus oli vaat et üks rahvarohkemaid.

Olen pakkunud seda koolitust ka ettevõtetele ja seal on huvi olnud suurem. Ma ei tea, miks see nii on, aga koolidel ei ole millegipärast mõjuvõimu inimesi kokku kutsuda.

Kas Steni tragöödia avalikkuse ette toomise järel on märgata huvi tõusu selle teema vastu?

Minu postkast pärast seda «Pealtnägija» saadet ummistunud ei ole. Huvilisi küll jätkub ja praegu on mul üsna aktiivne loengute pidamise periood, aga huvi pole plahvatuslikult kasvanud. See valmistas võib-olla isegi väikese pettumuse, sest lootsin, et teemast räägitakse rohkem.

Aga igatahes on väga positiivne, et see lugu tehti. Steni sugulased tõid ju avalikkuse ette sõnumi, et interneti kasutamisele tasub rohkem tähelepanu pöörata ja seda keskkonda ei tohi alahinnata.

Internetikommentaaridest võis lugeda palju eestlaslikku parastamist, et see on inimese enda rumalus, kui ta ahistaja nõudmistega kaasa läheb. Teie väitsite oma ettekandes, et sellises käitumises pole teismeliste puhul midagi erakordset.

Täpselt nii.

Täiskasvanud inimesena olen veendunud, et lapsega on äärmiselt lihtne manipuleerida. «Hispaanlanna» lugu näitab, et lapsed häbenevad neid juhtumeid, mistõttu võibki kogu ahistamine jääda saladuseks.

Aga muidugi ma ei väida, et kõik inimesed oskaksid nii hästi oma jälgi peita, nagu see «hispaanlanna» on teinud. Selleks on vaja juba palju tarkust.

Nii et probleemide tekkimise korral ei pruugi laps neist oma vanematele rääkidagi.

Lapse ja vanema suhte headust saabki mõõta sellega, kas vanem on piisavalt autoriteetne allikas, kelle käest laps nõu küsib. See on ka üks paljudest sõnumitest, mida püüan loengute käigus edastada.

Lapsevanematena ei tohiks me järjekindlalt endalt autoriteeti ära võtta. Iga lause «Ma ei tea internetist midagi» ja «Saa ise hakkama» süvendab lapses arusaamist, et vanema poole pole mõtet pöörduda. Probleemide tekkides räägibki ta siis hoopis sõbraga, väldib üldse abi otsimist või saab mingeid rumalaid vihjeid sealtsamast internetist, kus kommentaarides kirjutatakse: «Ise olid loll!»

Ettekandes nimetasite, et ahistamine ei ole ainus oht, mis internetis varitseb, vaid levinud on ka kiusamine. Kuidas näeb välja küberkiusamine?

Enamasti on tegemist vaimse mõjutamisega ühel või teisel moel. Kõige sagemini kasutatav meetod on sõimamine. Veebis on väga kerge eetika piiridest üle astuda, sest teise inimese reaktsioonid jäävad ju nägemata.

Samuti on levinud laimamine, mis on veebis väga lihtsalt teostatav.

Loengus tõin näite, kus klassiõed võtsid üle ühe tüdruku kodulehekülje ning hakkasid sinna panema häbistavat infot. Lihtsam kui saiti üle võtta on aga tühja koha peale täiesti uus sait teha. Võidakse näiteks öelda, et see on Rauli koduleht, panna sinna Raulist igasuguseid pilte ja kirjutada temast lugusid. Suur hulk inimesi usub, et Raul ongi seda kõike teinud, samal ajal kui poisil endal on raske selle vastu midagi ette võtta.

Enamik küberkiusamisi leiab tänapäeval aset otsesuhtlusprogrammides ehk mes­senger’ides ning igasugustes sotsiaalsetes võrgustikes nagu Rate ja Orkut.

Uuringud on näidanud, et veebis kiusatakse rohkem tüdrukuid ja neid, kes kasutavad just nende sotsiaalsete võrgustike võlusid. Selles on oma loogika, sest viimati nimetatutele on veebisuhted ilmselt ka üsna tähtsad.

Enamikul tänapäeva lastest on veebikontod. Tundub, et see on noortele omamoodi norm.

Võrgustikes osalemine levib ilmselgelt järjest rohkem ja sellepärast tulebki nende mõttest aru saada. Tuleb mõista, et see on lastele sama tähtis seltskond nagu nende trenni- või klassikaaslased, aga natuke suurem.

Samas on just suhtlusportaalid koht, kust küberahistajad oma ohvreid otsivad. Kas portaali omanik peaks teie arvates vastutama selle eest, et internetilehekülg soodustab kurjategijatel poiste ja tüdrukutega suhtlemist?

See on paratamatus.

Kui maanteedel ja tänavatel hukkuvad lapsed liiklusõnnetustes, siis ei saa me ju kuidagi öelda, et ärge minge tänavale või kaotage tänavad ära. Samamoodi oleme teadlikud perevägivallast, aga ei saa selle tõttu peresid ära keelata. Pigem peaksime peresisesest vägivallast teadlikud olema ja kõigile õpetama, mida teha, kui selline asi juhtub.

Inimühiskond on juba selline, et paljudele normid kehtivad, kuid on ka neid, kes kokkuleppeid millekski ei pea. Ühiskonnal tuleb vaeva näha, et normidest kinni pidajaid kaitsta ja toetada. Keelamine ja portaalide sulgemine otseselt ei aita.

Mida soovitate vanematel teha, et oma lapsi internetis tekkivate probleemide eest kaitsta?

Vanematel tasub soodustada seda, et lapsel oleks suhtlemiseks erinevaid sotsiaalseid keskkondi. Lisaks koolile võiks laps käia mõnes trennis või ringis, samuti võiks tal olla kodu ümbruses sõpru, kellega pärast tunde kokku saada.

Niimoodi hajutatakse suhtlemise raskust. Iga laps vajab ju eakaaslaste tunnustust ja kui üks keskkond seda ei anna, peaks tal olema võimalus ammutada seda teisest seltskonnast.

Muidugi on tähtsad ka kodused sotsiaalsed kontaktid. Arvuti tuleks tõsta avalikku ruumi või elutuppa, et laps ei saaks selle taga kahtlaste asjadega tegelda.

Lapsega peaks ka rääkima sellest, mida ta internetis teeb. Välja tuleks mõelda reeglid, mida laps vanema arvates veebis võib teha ja mida mitte. Ajaline piirang on kindlasti tähtis, aga võib-olla mitte esmane. Rohkem tasuks mõelda sellele, kas laps peaks käima ühes või teises saidis või mängima vägivaldseid mänge.

Vanem võiks tunda siirast huvi selle vastu, mida laps veebis teeb ja mida ta sellest õpib. Sama kehtib arvutimängude kohta: ilma küsimata ei saa me näiteks kunagi teada, kas laps võtab mängust kaasa selle, et seal on vahvad tapmisefektid, või meeldib talle hoopis kangelaste hüppamine ja tore maastik.

Kas tulete lähemal ajal veel Viljandisse?

Viljandis olen seni loengut pidanud vaid ühe korra, kuid 2. detsembril olen kutsutud Kaare kooli. Enne seda saan veel kokku Viljandimaa arvutiõpetajatega.