/nginx/o/2008/09/19/75830t1h6522.jpg)
Sain hiljuti pakiteate ja seadsin sammud Viljandi postkontorisse. Et saadetis oli raske — kaalus üle nelja kilo — sai mulle kohe selgeks, et ma ei suuda seda käe otsas koju vinnata. Ütlesin postitöötajale, et minu abivalmis naaber sõidab autoga ja võib paki järgmisel päeval endaga kaasa võtta.
Teenindaja teatas, et paki vastuvõtjal peab sel juhul olema kaasas minu kirjutatud volitus.
Uurisin edasi, et kas see peab olema ka notariaalselt kinnitatud, ning sain vastuseks, et ei pea. Midagi muud ta ei lisanud ja sellega meie jutuajamine lõppes.
Kui naaber eelmise nädala laupäeval postkontorisse jõudis, vabas vormis kirjutatud volitus ja meie mõlema ID-kaart näpus, öeldi talle, et sellisest paberist pole toimingu sooritamisel vähimatki abi. Nimelt pidavat volitus olema vormistatud standardsele trükitud blanketile, mis talle sealsamas kohe ulatati.
Lühidalt öeldes pidi naaber sel korral postkontorist tühjade kätega lahkuma ja paluma mul uue volituse teha.
Lõpuks sain oodatud paki muidugi kätte, kuid mulle jäi mõistmatuks, miks see töötaja, kes minuga vahetult üle leti suhtles, kohe blanketti kaasa ei andnud.
Samuti on arusaamatu, miks ta ei pidanud vajalikuks nende majas kehtivat korda üksikasjalikumalt tutvustada. Et ma kõnealuse asjaajamise nõuetega kursis ei olnud, oli talle küll selge.
Kas see, millega ma kokku puutusin, oli töötaja hoolimatus, nürimeelsus või ebaterve nauding kliendi edasi-tagasi jooksutamisest?
Minu naaber käib vahetustega tööl. Tal pole sugugi lihtne minu abistamiseks sõite planeerida ja nende peale aega raisata. Kaasnevad ju kesklinnas postkontoris käimisega autole parkimiskoha otsimise vaev ja muu seesugune, mis kokku kulutab päris palju minuteid.
Ma ei saa aru, kuidas saab postkontoris sellisel ametikohal töötada inimene, kellel pole vähimaidki teadmisi klienditeeninduse eetikast ja kultuurist.