Karksi vald müüb ihaldatud matte

Paalalinna gümnaasiumi juures on kummimatid maas olnud 1984. aastast saadik ja kergejõustikutreener Tiit Aru jutu järgi on need piiramatu kasutusega. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Viljandimaa koolistaadionid on pikki aastaid olnud hädas sellega, et jooksuradasid katvaid kummimatte varastatakse massiliselt. Nüüd saab neid soetada täiesti seaduslikult.

Lähiajal asutakse Karksi-Nuias staadioni rekonstrueerima ja seepärast müüakse seal maha seni  jooksuradasid katnud kummimatid. Suure eest tuleb välja käia 0.50 eurot ja väike maksab 0.30 eurot.

Vallavanem Arvo Maling rääkis, et Karksi-Nuia koolistaadionile paigaldatakse nüüd tartaankate ja see peaks valmima 9. oktoobriks.

Müügis olevad kummimatid on seal viimased 25 aastat katnud tervet staadioniringi nelja raja ulatuses ja kuut rada saja meetri pikkuselt. Seal on oma spordimeheteed alustanud Karksi-Nuiast tuule tiibadesse saanud spordisangarid Margus Hunt ja Märt Israel.

Kergejõustikutreener Tiit Aru tõi seesuguseid matte aastatel 1976—1985 Venemaalt Moskva oblastist Viljandimaale kokku 360 tonni. Nii jõudsid need paljude maakonna koolide, spordibaaside ja lasteaedade juurde.

Paraku on mitmel pool teinud muret pikanäpumehed. Pimeduse varjus on plaate alatasa kadunud näiteks Viljandi Jakobsoni ja Paalalinna ning Võhma gümnaasiumi staadionilt.

Näiteks Paalalinna gümnaasiumi juurest on Tiit Aru jutu järgi varastatud vähemalt korvpalliplatsi jagu kummimatte. Tema on neid näinud peamiselt garaažides, aga ka mõne maja juures ja näiteks ühes Ikaruse bussis, mille põrandat oli sellega parandatud.

Matid on Aru jutu järgi hinnas autoremonditöökodades, sest nad on tugevad ja samal ajal on nendel pehmem astuda kui asfaldil või betoonil.

Kummimatid sobivad Aru sõnul suurepäraselt treenimiseks just noortele jooksjatele. «Asfaldi peal sportimine lõhuks nende jalgu,» ütles ta. «Samad matid olid üleval ka Loodi spordibaasis ning Valter Kalami mälestusvõistlustel hüppas Valter Külvet seal oma isikliku rekordi kõrgushüppes 2.11.»

Nende kasutusaeg on Aru tõdemust mööda piiramatu. «See materjal ei idane ega mädane. Neid saadi nii, et purustati vanad traktorite ja autode kummid ning lisati saadud segusse kautšukit,» kirjeldas ta.