Raamat sellest, kui oluline on jääda iseendaks

Enn Tarveli «Eesti rahva lugu» annab ülevaate Eesti ajaloost kaheteistkümne ja poole aastatuhande jooksul alates mandrijää kadumisest kuni tänase päevani. Foto: Konstantin Sednev

​Toapoiss Ints Andrus Kivirähki klassikalisest teosest «Rehepapp» oli surmkindel, et eestlaste kuningas Lembitu oli omal ajal kõige tähtsam ja võimsam mees terves maailmas ning ega eestlastest võimsamat rahvast ülepea olnudki. Vahel tundub mulle, et osa kodumaistest ajalooraamatutest on just niisuguste Intsude kirjutatud.

«Eesti rahvas ei saa ju olla lõpmatuseni nagu lollike, kellega räägitakse nagu lapsega. Täiskasvanud rahvas peab suutma elada tõega.» Nii ütles hiljutises intervjuus eesti ajalooteaduse grand old man Enn Tarvel.

Ajalooraamatuid on mitut sorti. Üks äärmus on toapoiss Intsu mõtteliste järglaste kirjutatud teosed eestlastest kui Läänemere kõikvõimsatest isandatest. Teine äärmus loob pildi masendavast matsirahvast, kes vireles kuskil sünges augus, sõi puukoort ja jõi lumevett ning kannatas, nii et maa must. Kolmas variant on interneti väljaprintimine: aastaarvud ja kuupäevad ritta, kõvad kaaned ümber ja läheb.