Vaba mõte. Lootusi täis hääbumine

Marko Suurmägi

FOTO: Marko Saarm

​Sajandi alguses peeti inimeste Viljandimaalt lahkumise põhjuseks tööpuudust. Siis tekkis lootus, et vanemapalk ja laulva revolutsiooni lapsed panevad iibe kasvama, aga pelgaks lootuseks see jäigi. Järgmine päästerõngas pidi poliitikute meelest olema haldusreform, ometi lahkusid noored varasemast suurema hooga, sest tööd küll oli, aga see polnud piisavalt meeldiv ja tasuv. Kõik kolm viimast Viljandi linnapead viitasid uue aasta alguses ikka, et neil on ülevaade, kui palju tahavad ettevõtted laieneda. Tulevik tundus helge. Aasta pärast muutsid numbrid neid aga jälle morniks.

Rahvaarvu vähenemine on Viljandimaa ja tõenäoliselt kogu Eesti suurim probleem. Ei saa öelda, et selle vastu poleks midagi ette võetud, aga tehtust pole olnud kasu. Inimesed lahkuvad endiselt ja lapsi sünnib vähe. Küllap ongi see niisugune teema, millesse võõral – olgu ta siis riigipoliitik või naabrimees – pole mõtet oma nina toppida ja mille puhul ergutamisest ei piisa. Lapsi saavad inimesed ikka siis, kui nad neid soovivad, ning elukohaks valivad nad paiga, mis neile meeldib ja sobib.

Küllap ongi see niisugune teema, millesse võõral – olgu ta siis riigipoliitik või naabrimees – pole mõtet oma nina toppida ja mille puhul ergutamisest ei piisa. Lapsi saavad inimesed ikka siis, kui nad neid soovivad, ning elukohaks valivad nad paiga, mis neile meeldib ja sobib.

Loe ka neid

Tagasi üles