Vaba mõte. Lootusi täis hääbumine

FOTO: Marko Saarm

Marko Suurmägi

​Sajandi alguses peeti inimeste Viljandimaalt lahkumise põhjuseks tööpuudust. Siis tekkis lootus, et vanemapalk ja laulva revolutsiooni lapsed panevad iibe kasvama, aga pelgaks lootuseks see jäigi. Järgmine päästerõngas pidi poliitikute meelest olema haldusreform, ometi lahkusid noored varasemast suurema hooga, sest tööd küll oli, aga see polnud piisavalt meeldiv ja tasuv. Kõik kolm viimast Viljandi linnapead viitasid uue aasta alguses ikka, et neil on ülevaade, kui palju tahavad ettevõtted laieneda. Tulevik tundus helge. Aasta pärast muutsid numbrid neid aga jälle morniks.

Rahvaarvu vähenemine on Viljandimaa ja tõenäoliselt kogu Eesti suurim probleem. Ei saa öelda, et selle vastu poleks midagi ette võetud, aga tehtust pole olnud kasu. Inimesed lahkuvad endiselt ja lapsi sünnib vähe. Küllap ongi see niisugune teema, millesse võõral – olgu ta siis riigipoliitik või naabrimees – pole mõtet oma nina toppida ja mille puhul ergutamisest ei piisa. Lapsi saavad inimesed ikka siis, kui nad neid soovivad, ning elukohaks valivad nad paiga, mis neile meeldib ja sobib.

Küllap ongi see niisugune teema, millesse võõral – olgu ta siis riigipoliitik või naabrimees – pole mõtet oma nina toppida ja mille puhul ergutamisest ei piisa. Lapsi saavad inimesed ikka siis, kui nad neid soovivad, ning elukohaks valivad nad paiga, mis neile meeldib ja sobib.

Tänases Sakalas on tagasivaade, kuidas on maakonna rahvaarv sel sajandil kahanenud, kuidas on kokku kuivanud sündide hulk ja mida on igal aastal nende numbrite peale öeldud. Poliitikute ja ametnike algne valmisolek inimeste eest võidelda asendus esimese kümnendi lõpuks soovitusega kohaneda ning tundub, et nüüdseks ongi kohanetud.

Aga nagu öeldud, katsetatud siiski on. Viimati näiteks alustas Ando Kiviberg linnapeana mainekujunduskampaaniat ja läks koos ettevõtjatega Ida-Virumaale inimesi otsima. Ettevõtmise säravaimaks saavutuseks oli Deluxi tehase Ida-Virumaale ehitamine. Mõni inimene küll tuli Narva ümbrusest Viljandisse õnne otsima, aga enamik neist lahkus õige pea.

Valitsus on hakanud kõva häälega rääkima riigi töökohtade maakondadesse kolimisest, kuid 75 riigipalgalise ametikoha Viljandisse toomine on silmakirjalikkuse kõrgem tase. Selle sajandi jooksul on riik maakonnast kaotanud mitusada töökohta. 

Umbes kümme aastat tagasi riigijuhtide kõnepruuki tulnud sõna «kohanemine» on hästi juurdunud. Mulle tundub, et inimeste kadumisega ollakse Eestis nii harjunud, et enam selles probleemi ei nähta. Enamik saab küll aru, mida see endaga kaasa toob, ja positiivset leidub selles vähe, aga mida see muretsemine või arutaminegi annab. On ju riik tervikuna peaaegu 30 aasta jooksul tõestanud, et muuta ei suuda seda protsessi keegi. Ja me ei saa kellelegi ette heita, kui ta leiab oma õnne Tallinnas või mõnes maailma metropolis, sest seal on palju-palju rohkem võimalusi kui Viljandis, Mustlas või Karksi-Nuias.

Nii jääb rahvaarvu kasvule pööramine teemaks, mis tõstetakse üles enne kohalikke valimisi. Kui valimised läbi, saab läbi ka jutt.

Tagasi üles