«Kui mõni rahvas hindab midagi muud rohkem kui vabadust, siis kaotab see rahvas oma vabaduse ja asja iroonia seisneb selles, et kui see on mugavus ja raha, mida see rahvas hindab enam kui vabadust, kaotab ta ka selle.»
(William Somerset Maugham, «Strictly Personal», 1941)
SEEKORDSED KOHALIKUD valimised on läbi saanud ning moodustumas on uus Viljandi võimuliit. Liit, kuhu ei kuulu valimised võitnud erakond. Jah, seda on ette tulnud isegi riigi tasandil, kuid pigem on see väga suur erand, mitte reegel. Kohalikul tasandil pole valimiste võitja nurka mängimine nõnda haruldane.
Kui peaministri valimisel mängib olulist rolli president, siis kohalikus omavalitsuses linnapea ametisse sättimiseks sellist isikut pole. Ja ehk ongi nii parem, sest kohalikud teavad ju hästi, keda linnapeana näha tahetakse.
Küll aga tasub meil mõelda sellele, millistest moraalsetest ja praktilistest kaalutlustest lähtudes annab president ühele inimesele õiguse moodustada vabariigi valitsus. Kelle kätte usaldada dirigendikepp, millega juhtida riigi igapäevast käekäiku?
TINGIMUSI, MILLEST president demokraatlikus riigis lähtub, on mitu. Neist esimene on rahvalt mandaadi saamine. Võime ju öelda, et kui valimiste võitjal pole 50 ja rohkem protsenti esinduskogu kohtadest, siis järelikult on mandaat sellel duol, triol või kvartetil, mis selle enamuse saavutab. Ent iseküsimus on, kas näiteks teiseks jäänud erakonna valijad oleksid hääletanud neljandaks jäänud nimekirja poolt või kolmandaks jäänud partei valijad teise ja nõnda edasi.
Seega: rahva mandaadi tõlgendamisel on alati tähtis, kes sai suurima toetuse. Eesti presidendid on sellest enamasti lähtunud.
Viljandis said selle mandaadi sotsiaaldemokraadid ning eelkõige Helmen Kütt oma 1140 häälega. Ülekaal on seekord niivõrd võimas, et isegi kui moodustatava võimuliidu kolm (!) linnapeakandidaati oma hääled koondaksid, on tulemus ikkagi väiksem kui Helmen Kütil ainuisikuliselt.
Nii selget rahva poolehoidu ühele linnapeakandidaadile pole taasiseseisvunud Viljandis varem nähtud. Seega ei tohiks olla kahtlust selles, keda viljandlased linnapeana näevad.
TEINE ASPEKT, millest presidendid hea tava järgi lähtuvad, on peaministrikandidaadi sobivus ametisse. Kas ta on riigile sobilik juht või mitte. Kuigi siingi on pigem kaalutlus see, kas kandidaadi ametisse saamine võiks kujutada endast ohtu riigile.
Taandades teema kohalikule tasandile, peaks küsimus linnapeakandidaadi puhul olema niisiis, kas võimalik linnapea seaks ohtu linna valdkondade arengu.
Et suurima mandaadi sai rahvalt Helmen Kütt, paluksin ma uutel linnavolinikel mõelda, kas keegi neist oleks valmis püsti tõusma ja väitma, et endine Viljandi sotsiaalameti juhataja, abilinnapea ja vabariigi sotsiaalkaitseminister on linnapeana oht Viljandi tulevikule? Mina julgen selles kahelda. Õigemini toetuksin IRL-i linnapeakandidaadi Harri Juhani Aaltoneni vastustele 17. oktoobri Sakalas («IRL-i juhi hinnangul mängib valimiste võitja vales meeskonnas»), kus ta kirjeldab Helmen Kütti sõnadega «tõesti hea ja tubli inimene».
Loomulikult võib president jätta peaministri koha välja andmata juhul, kui ta näeb, et valimised võitnud erakond riigi arengut kuidagi takistab. Ka siin küsiksin ma: kuidas ohustavad meie linna tunnustatud muusikakooli direktor, kodanikuühiskonna aktivist, endine volikogu esimees, linna suurima teatri dramaturg, kohalik ettevõtja, maakondlikult ja üleriigiliselt tunnustatud gümnaasiumiõpetaja, kogenud tervishoiuekspert ja kogenud muusikaelu edendaja? Milles täpsemalt seisneb nende takistuseks olemine? Või mille poolest on nad suurem oht kui näiteks saadikud võimuliidust?
Üks on kindel: suurim hulk valijaid soovisid näha linnapeana sotsiaaldemokraatide esinumbrit Helmen Kütti. Samuti puuduvad adekvaatsed argumendid, mis kinnitaksid sotside sobimatust linna juhtida. Viide sellele, et kaks ja pool aastat tagasi võimuliit lagunes, on samavõrd sisukas kui öelda, et inimene on sündinud õpivõimetuna. Veelgi enam tasuks meil meenutada tõsiasja, et valimiste eel kinnitasid kõik nimekirjad kui ühest suust valmidust teha koostööd mis tahes erakonnaga.
NÜÜDSE VÕIMULIIDU teke on näppude peal hulkade arvutamine ning vähem kogukonna elu kujundamine inimeste huvidest lähtuvalt. Võib isegi öelda, et see on vanade tuttavate kokkutulek, kus rahva arvel tehakse teist korda piinlikku nalja.
Oli aasta 2005, kui valimised võitis valimisliit Kodune Viljandi. Ka neid ei kutsutud toonasesse kolmikliitu, mille moodustamise juures figureerisid nüüdsetest volikokku pääsejatest Helir-Valdor Seeder, Peep Aru, Rein Triisa, Heiki Raudla, Karl Õmblus, Gert Elmaste (pääseb tõenäoliselt volikokku asendusliikmena) ja Madis Timpson. Ehk samad näod, kes praegugi niinimetatud tuumikusse kuuluvad.
Kui kolme võimuliidu erakonna esinumbrid kogukonna huvidele mõtleksid või vähemasti nendega arvestaksid, tajuksid nad väga hästi, kes peaks pärast valimisi oma õlgadel kandma linnapea ametiraha. Peeglisse vaadates nad seda inimest ei leia. Kui nad sealt üldse midagi näevad, siis mugavusliitu aastast 2005.
(Kell 8.40 eemaldatud nimede loetelust üks ekslik nimi. Kalvi Märtin kuulus toona ise Koduse Viljandi koosseisu.)