Mänedžeri lootuskiir on Soome-Eesti liiga

Tänavusel Eesti Vabariigi aastapäeva aktusel Ugalas võttis Margus Keerutaja vastu Viljandi aastapreemia. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kui mõnele mehele on vaba aja suurim rõõm jahilkäik, kalapüük või ennastunustav füüsiline treening, siis 53-aastase Margus Keerutaja hobi on võrkpall ehk Viljandi  võrkpallinaiskonna toetamine.

Sissejuhatuseks küsin Margus Keerutajalt, kas ta saab Viljandi Metalli naiskonna mänedžeritöö eest tasu. Küsitav muigab selle peale ning lausub, et asi on suisa vastupidi. Selgub, et aktsiaselts Sovek, mida Keerutaja juhib, on koos Viljandi Metalli ja Viljandi linnaga võistkonna sponsor. Enne majanduslanguse aastaid olid toetajate hulgas Pärlin ja Suja Ehitus, veel varem Vilma ja Hetika.

«Mänedžeritöö on mulle väga meelepärane hobi,» kinnitab Margus Keerutaja.
Viimastel aastatel on tema ponnistusi saatnud edu: Viljandi Metall on pälvinud võidu Eesti meistrivõistlustel ja karikavõistlustel ning tulnud Balti liiga parimaks. Tänu võitudele sai mänedžer jaanuaris Viljandi aastapreemia.

Margus Keerutaja on sündinud ja kasvanud Viljandis. 1981. aastal lõpetas ta Eesti põllumajanduse akadeemias maaparanduse eriala. Tema elulookirjeldusse mahuvad töö teemeistrina Gagarini sovhoosis ja ehituse peainsenerina Kolga-Jaani kolhoosis ning töödejuhataja ja hiljem sanitaartehnika osakonna juhataja amet Viljandi KEK-is.

Taasiseseisvumise järel sai Margus Keerutajast eraettevõtja. «1991. aastast, kui KEK lagunes, asutasime koos töömeestega aktsiaseltsi Sovek. See tegutseb vee ja kanalisatsiooni alal,» lausub ta.

Äärmiselt sihikindel mees

Margus Keerutaja abikaasa, Viljandi noortetreener ja meistriliigas palliva Viljandi Metalli naiskonna teine treener Merle Keerutaja nimetab oma meest iseloomustades kõigepealt sihikindlust. «Ta teeb kõike suure hoole ja pühendumusega ning püüab kavandatu alati lõpule viia.»

Kas sihikindlusega võitis Margus omal ajal ka abikaasa? Vastuseks kõlab kõigepealt naer, kuid pisut järele mõelnud, ütleb naine, et vist siiski mitte. «Margusega tutvusime võrkpalliplatsil — sel ainsal korral, kui Viljandimaa meistrivõistlused peeti segaturniirina. Temaga koos oli lihtsalt alati hea ja lõbus olla.»

Lõbusat olemist lisas asjaolu, et sihikindlal ja sõbralikul mehel oli palju häid semusid EÜE ehk üliõpilaste ehitusmaleva ajast. Sõpradega võeti üheskoos palju ette ja tihtipeale oli Margus eestvedaja.

1982. aastast hakkas seltskond iga aasta juulikuus matkal käima. Nädalane retk on kujunenud traditsiooniks, mida on elus hoitud tänapäevani. Sõpradega käivad nüüd kaasas nende lapsed.

«Oleme teinud matku jalgsi, süstade ja autodega,» lausub Merle.
Margus lisab, et viimased kümme aastat on ratastega sõidetud nii Eestis kui naaberriikides.

Eluaegne hobi

Võrkpalliga on Margus Keerutaja oma sõnutsi seotud olnud maast madalast. Nooruses mängis ta seda üsna palju ise, hiljem on toetanud treenerist abikaasa Merle ja laste sporditegemist.

Harrastajana mängib Margus Keerutaja võrkpalli seniajani kolm korda nädalas. Platsil võib teda näha koos nende Viljandi Metalli tüdrukutega, kes kodulinnas elavad ja õpivad, ning veteranide võistkonna treeningul. Üle 50-aastaste meeste Viljandi satsiga osaleb ta võistlustel aastas neljal-viiel nädalavahetusel, aga see on tema jutu järgi rohkem lõbu kui hambad ristis tulemuse ponnistamine.

Tütar Margit jõudis võrkpalli juurde samuti mängijana ning asus hiljem treeneritööle. Läinud kevadel tuli Viljandi Metall just tema käe all Eesti meistriks. Vanemtreenerina tegutsev Margit oli toona kõigest 25-aastane. Tänavu taandus ta sellelt positsioonilt ja keskendus laste treenimisele Tartus.

Marguse ja Merle poeg Mart on 24-aastane, õpib Tartus Eesti maaülikoolis ja on samuti võrkpalliga seotud: ta treenis seda Viljandi spordikoolis ja on praegu litsentsiga võrkpallikohtunik.

«Isana on Margus hooliv, toetav ning nõuandev,» lausub Merle Keerutaja. Just tänu mehe toele ja mõistmisele on ta saanud rahulikult treeneritööle keskenduda. Nii pole tõusnud tüli sellest, et naine on tihti ka õhtuti ja nädalavahetustel hõivatud.

Uhke naise saavutuste üle

Margus Keerutaja on omakorda kaasa saavutuste üle uhke. «Kõik Viljandi võrkpallitüdrukud on saanud tuule tiibadesse Merle käe all. Hooajal 2007/2008 sai Viljandi naiskond Eesti meistrivõistlustel hõbemedali ja karikavõistlustel teise koha. Noorteklassis on siinsed võrkpallineiud pidevalt edu saavutanud nii Eesti kui Soome eakaaslastega mõõtu võttes.»

Viljandi Metalli põhituumik töötab või õpib Tallinnas. Sel aastal harjutatakse seal vanemtreener Peeter Vahtra juhendamisel. Vaid kodumängudeks sõidetakse Viljandisse, kust on pärit kõik mängijad peale ühe.

«See on paratamatu, et noored naised Tallinna elama ja õppima siirduvad,» nendib Margus Keerutaja. Kuigi neile makstakse mängimise eest väikest stipendiumi, tuleb põhisissetulek siiski mujalt.

Ta usub, et sel suhteliselt noorel naiskonnal on suur potentsiaal. Liiati on Viljandis sirgumas veel mitu andekat noormängijat. Neist ühel on pikkust 190 ja teisel 184 sentimeetrit.

Margus Keerutaja selgitab, et naiskonda on arendatud mõttega anda perspektiivikatele noormängijatele väljund ja motivatsioon tulevikuks. Eesti tippu jõudmisega on üks siht saavutatud, aga nüüd on vaja uusi eesmärke.

Muredest kõneldes tõdeb mänedžer, et Eesti naisvõrkpalluritel on välismaale profimängijaks raske pääseda, sest liiga tase pole eriti kõrge ning Eesti naiste koondis pole mitu aastat kokku tulnud. Ta avaldab lootust, et leitakse raha ja see olukord muutub.

Lootuskiir

Lähima lootuskiirena näeb Margus Keerutaja Soome-Eesti ühisliigat, mis soomlaste initsiatiivil peaks sündima juba sel sügisel. Juhul kui plaanist asja saab, hakkavad seal mängima kaks Eesti paremat ning kõik kaheksa Soome meistriliiga võrkpallinaiskonda.
«Ühisliigas osalevad Eesti võistkonnad liituksid siinse meistriliigaga alles kolmandas ringis,» selgitas Viljandi võistkonna mänedžer.

Ta usub, et Soome-Eesti liiga annab mängijatele uut motivatsiooni ja tõmbab naiste võrkpallile positiivset tähelepanu. «Kindlasti tõstaks see meie võrkpallurite taset, sest Soome naiste koondis on Eesti omast praegu märksa tugevam.»

Ühisliigaga liitumine tähendab aga seda, et naiskonna eelarve peab senisega võrreldes kahekordistuma. Viimasel kahel aastal on selle suurus olnud 450 000 krooni ehk ligikaudu 30 000 eurot.

«Tuleb vist, müts peos, raha paluma minna,» nendib Margus Keerutaja. Seni pole mänedžer  rahaküsimisega eriti kokku puutuma pidanud, aga vahva eesmärgi nimel tuleb see tee ette võtta.

ARVAMUS

Merle Keerutaja,
abikaasa, võrkpallitreener

Võrkpalli on Margus toetanud pikka aega, algul nii mehi kui naisi, viimasel ajal õrnemat sugu. Tema arvates võiks iga ettevõtja võimaluste piires olla sponsor, ükskõik kas materiaalse abi või ühiskondliku teoga.
Margus on meie peres kõige sportlikum ja suurima tahtejõuga inimene — mees, kellele saab alati loota. Ta usub, et elus saab heaga hoopis rohkem korda saata kui käskude ja keeldudega.