Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/10/18/5971445t1h1b76.jpg)
/nginx/o/2016/12/30/6215925t1h12e4.jpg)
Kui tavainimesele on ilutulestik üürike elamus, siis Arnika juhi Eduard Tani kohta on firmas töötavatel pürotehnikutel oma nali: too olevat püssirohust nii läbi imbunud, et tema lähedale lahtise tulega minna ei julge – kunagi ei tea, millal võib pauk käia.
Kui plahvatusohtlik Eedu tegelikult on, mehed ei täpsustanud. Olevat ikka pigem rahulik.
Just Eeduks töötajad Tani kutsuvadki. Aga ka Bossiks ja Paugukuningaks. «Boss on boss, kes käsib, poob ja laseb,» lisatakse. Ja laseb ta ka ilutulestikke.
Markeriga kirjutatud nimestikus, mis Eduard Tani Vana-Võidu külje all asuvate ladude juures kontori laual seisab, on Viljandi järele märgitud «E». See tähendab, et Viljandi ilutulestiku, mis sisaldab sedapuhku rohkem kui 6000 euro väärtuses sädemeid, laseb vana-aastaõhtul õhku Eedu. Teised pürotehnikud on Eestit mööda laiali ja vastutavad silmailu eest kümmekonnas linnas.
Tani sõnul on see aastas ainuke päev, mil pürotehnikutest tuleb puudu, ja tema võtab seetõttu appi ka endisi töötajaid või mehi, kel amet selge. «Kui sa oled näpu andnud, siis oleks nagu selle ameti rüvetamine, kui sa aastavahetusel välja ei tule,» märkis ta.
Arnika juht ise on juba päris pikka aega aastanumbrit vahetanud, pult käes, maalides Viljandi kohal olevat taevast. Tema pole andnud ilutulestikule üksnes sõrme, vaid on sellega eraettevõtjana seotud lausa käeraudadega, ja seda üle kahekümne aasta.
Kuigi võiks arvata, et Tanis peitus püromaan juba lapsena, siis nii see pole. Oma äri alustas ta juhuse tahtel. Nimelt kuulis ta 90-ndate alguses raadiost reklaami, et Ruf Ilutulestikud otsib edasimüüjaid. Et seda tööd Viljandimaal tegema hakata, asutaski ta oma firma. Selle nimeks sai Arnika ja selle kaudu vahendas ta paar esimest aastat nüüdse konkurendi kaupa.
Et Eestis müüdavate ilutulestike hinnad tundusid liiga kõrged, sõitis Eduard Tani 1996. aastal Ford Transitiga Leetu, et tuua siia Taani ettevõtja kaupa. Raketikoormaga piiride ületamine käis toonasele ajale kohaselt meelehea abil.
Tegelikkuses tuleb kogu ilutulestik aga Hiinast, kuhu Tani jõudis esimest korda aasta hiljem. Nüüdseks on ta seal käinud kümneid kordi ning järgmine reis ootab ees veebruari lõpus ehk pärast Hiina uue aasta saabumist. Siis filmib ta ilutulestikke tootvates tehastes jälle õhtul paari tunni jooksul õhku lastavaid rakette. See on tema iga-aastane tähtsaim tööreis, kuhu ta on kaasa kutsunud ka sõpru.
Oiu sadamat ja restorani arendavale ettevõtjale Anmar Pihlakule tegi Tani ettepaneku temaga Hiina kaasa sõita 2004. aastal ühel sünnipäeval, kus nad esimest korda kohtusid. Sellest ajast suhtlema hakanud meestest on nüüdseks saanud naabrid, kes näevad peaaegu iga päev.
Pihlak rääkis, et Tani norskab nagu karu, aga muidu on rõõmsameelne reisikaaslane. Neil on ka vähemalt üks ühine huvi – Aasia road – ning neid on Pihlak saanud mitmel heal korral maitsta Tani köögiski.
Töösse suhtub Tani Pihlaku sõnul põhjalikult ning olgugi et Arnika on päris eakas, jagub selle juhil värskust ja uusi ideid. Samas on Tani sõbra meelest olnud piisavalt ettevaatlik ega ole lennanud üle oma võimete.
«Eks talle paku huvi paljud asjad ja nii on ka neid ärisid peale pommide veel,» tähendas Pihlak.
Nemad koos on näiteks võimaldanud huvilistel Viljandi järvel leili visata: 2008. aastal tegid nad parvsauna Arabella.
Eduard Tani ütlemist mööda oli Arabella ühtlasi hobi, mis võimaldas paljude inimestega suhelda. «Parima vaatega saun kodu lähedal ja veel ilma maamaksuta!»
See etapp elus ühel hetkel siiski ammendus.
Oma hobidest rääkides rõhutaski Tani seltskonna tähtsust: üksiku hundina ta tegutseda ei taha.
Eduard Tani pikaaegne perekonnasõber Andres Makku nentis, et neid seob armastus rattamatkade vastu ja nad on koos maha vändanud tuhandeid kilomeetreid.
Makku kirjeldust mööda on Tani mees, kes tuleb kõigega kaasa ja on avatud suhtleja. Ta armastab huumorit, aga oma äri võtab täie tõsidusega. Vabal ajal ta suurt tööasjadest ei räägi ning oskab ennast järjest rohkem ka neist välja lülitada, sest on keskendunud perele.
17 aastat Arnika tooteid kujundanud Valdo Ots märkis, et Eduard Tani on paljude huvidega uudishimulik mees, kes tahab aina uusi asju katsetada. «Mida ta mõtleb, selle ka ellu viib. Ta on käinud sukeldumiskursustel ja paadiloa teinud, tsikliga sõidab, kardiga sõidab...»
«Eks ikka tule katsetada, ka müügi osas,» lausus Tani. «Näiteks seda, kuidas ettevõtetele läheneda või milliseid tooteid tuua. Olgugi et asjad võivad ka pekki minna ja on ka läinud.»
Põhiline, millega selles valdkonnas tegutseda, on Tani sõnul tagumikutunnetus.
«Ta on lahe kuju,» lisas Valdo Ots. «Eks me vaidle ka igasuguste asjade üle, aga sellest selgubki tõde.»
Muu hulgas vaieldakse ilutulestikupakkide kujunduse üle. See käib nii, et Tani ütleb, mida üks või teine pakett sisaldab, ning kollektiivselt arutatakse nime üle. Nimede jaoks on Tanil eraldi fail ja kui midagi plahvatab, paneb ta idee kohe kirja. Üks uus toode kannab näiteks nime Tulemusi, teine aga Labajala Tulevalss.
Kui kujundus on valmis, saadab Tani selle Hiinasse, kust tulevad tagasi valmistooted.
Kui äri algusaegadel vedas Tani pürotehnikat üle piiri pakiautoga, siis nüüdseks on ta jõudnud niikaugele, et toob aastas Eestisse 10–15 konteinerit ilutulestikku, olles sellega kaubamahult Baltimaade suurim ilutulestikufirma. Kauba spetsiifika on aga selline, et põhituld saab firma aasta lõpus, mil töötajate arv mitmekümnekordistub ehk kasvab umbes seitsmelt töötajalt 300-ni.
Eduard Tani ongi ennast nimetanud viimse päeva müüjaks, sest põhimölluks läheb 31. detsembril. Sellega, et aasta töö tuleb teha ära kahe kuuga, on arvestanud ka teised töötajad. Nagu sellegagi, et neil pole jõule ega aastavahetust.
44-aastane Eduard Tani on sellega arvestanud üle poole oma elust. Vahepeal on ta muidugi mõelnud ka sellele, kui kaua üldse tohiks ühel ametipostil olla, ning raskematel aegadel kaalunud sellest tööst loobumist, aga praegu on tema meelest täitsa lahe. Kuigi firmasid saab ka müüa, on ilutulestik tema sõnul väga spetsiifiline ja selle müümine oleks keerukam kui mõne kinnisvaraarenduse raha vastu vahetamine.
Raha maitse sai Tani suhu 90-ndate alguses. Nimelt pääses ta Vana-Võidu kooli tehniku-elektromehaaniku eriala õpilasena 1992. aastal üheksaks kuuks Soome põllumajandust õppima ja taludesse praktiseerima. «See oli väga huvitav kogemus noorele, kes pole kunagi läänemaailmas käinud,» lausus ta ning lisas, et sai Soome markades rohkem stippi, kui toona saadi kodumaal palka. Pealegi oli Tanil temaga koos Soomes käinud kaaslase meenutust mööda jagunud pealehakkamist käia ennast ise taludesse appi pakkumas.
Kodumaale naasnud, asuski Tani varsti oma firma kallale, sest oli harjunud suuremate rahanumbritega, kui siin pakuti. 90-ndad oli äri alustamiseks huvitav aeg, sest kaubaks läks kõik. Tagantjärele on Tani mõelnud, et kui oleks toona teadnud, kui palju maksab praegu kinnisvara, oleks ta rikas mees. «See on aga sama, kui ma oleks eilseid lotonumbreid teadnud.»
Korra elus on Tani üritanud palgatööle minna. Ta kandideeris piimakombinaadi elektriku kohale. Selleks ta aga ei saanud, sest ei osanud vastata küsimusele, kui palju on päevavalgustoru pinge. Seda polnud koolis lihtsalt õpetatud.
Kergemad ja raskemad perioodid tööelus on Tanil sõltunud ka eraelust, sest seda peab ta tööst tähtsamaks. Eriti praegu, kui peres on kasvamas kuuekuune poeg.
Anmar Pihlaku arvates on Tani noore papana täitsa teine mees: lisaks sellele, et on leidnud töö kõrvalt rohkem aega perele, käib ta järjekindlalt pilatese trennis ja fännab koeri.
«Töö on töö. Tööd teeme selleks, et eraelus oleks raha. Rikkaks saada pole eraldi eesmärk. Kui küsida 25-selt, mis sa tahad, võivad aga eesmärgid olla teised. Eks me kõik muutu ajas. Meie mõtted muutuvad ka,» kinnitas Tani.