Ma pole ilmataadilt ammu nii kõvasti peksa saanud kui eile. Hommikul avanes aknast helge, soe ja lootustandev ilm. Äsja mööda saanud folk andis suvise toonuse ning naiivse inimesena ei olnud ma sellest veel täielikult virgunud. Tundsin, et Viljandi kutsub taas oma sooja suveaeda, ning mõtted, et ehk võtaks ühes vihmavarju ja ajaks selga palitu, olid küll viimased mu peas.