Sööme sõnu: Ega kokkuhoid ole koonerdamine

FOTO: Üllar Priks / Sakala

Minu vanematekodus on üks ruum, kuhu sisenedes võib vanakuratki jalaluu murda. Juba ust paotades tuleb arvestada võimalusega, et saad piki pead mehaanilise trükimasina või IŽ kombi tagaluugiga. Kui sul on pärast seda julgust veel hämara ruumi sisemusse liuelda, ründavad külgedelt kivistunud tsemendikotid ja «teoreetiliselt taastatav» looreha. Paanikas üle õla kaedes näed aga, et tagasitee on juba tõkestanud paar plekist korstnamoodulit ja Belarussi rehv.

Selleks ajaks, kui vanemad su asukoha fikseerivad, oled jõudnud läbi bensiinilehtri SOS-kutsungeid saates hääle ära karjuda ja ägised looteasendis mingis pesumasina trumli sarnases silindris.

Paar tundi hiljem, pärast tulemuslikke päästetöid asjade surnuaias, loksutad lapitehnikas vatitekki mähituna värisevate käte vahel suhkruveetassi ja kuuled juba kurat teab mitmendat korda ema etteheitval toonil esitatud küsimust: «No mis sul nüüd kadunud oli?» Püüad siis vaimutseda ja poetad, et Zaporožetsi karburaator.  «Need on meil ju hoopis garaažis tööpinna all ilusti rivis! Küsinud ometi!»

Tagasi üles