Sööme sõnu: Nagu klaver põõsas

Pilt on illustratiivne. Foto: Üllar Priks / Sakala

Sellest, kui inimene aeg-ajalt mõne ebaolulise asja ära unustab, pole ju iseenesest midagi hullu. Ongi vähem rämpsu kahe kõrva vahel ruumi ära võtmas. No läheb näiteks meelest mõnda seebiseriaali vaadata. Tegelikult pöörleb maailm koos inimestega kenasti edasi ka siis, kui suisa paar kuud järjest telekale vungi sisse ajamata jätate. Lõpuks abiellub Riccardo ikka Esmeraldaga ja kuri Jose saab teenitud karistuse. Või midagi sellist.

Siis on veel muidugi hulk vahepealseid unustamisi. Kindlasti olete ka teie ajanud mööda elamist taga prille, mis, nagu peatselt selgub, on kogu aeg endal peas olnud. Mina olen oma elust märkimisväärse arvu tunde kulutanud ka koduvõtmeid otsides. Enamasti on need olnud kas püksitaskus või kenasti ukse ees. On tulnud aga lahendada ka suuremaid müsteeriume. Näiteks olen kõliseva kimbu tuvastanud külmikust piimapaki kõrvalt või kraanikausist mustade nõude vahelt.

Ega ole ka sääraste kaotamiste ja leidmistega midagi muud hullu kui see va asjatu ajakulu. Tiba kehvem on lugu siis, kui kadunud esemel on arvestatav materiaalne või sentimentaalne väärtus. Minu rekordite hulka kuulub omaenda auto otsimine. Ausõna!