LUBADA ON ikka kergem kui teha. Kui majandus läks tõusuteed, oli võimulolijatel lihtne lubadusi anda, aga nüüd tuleb oma sõnu sööma hakata. Ometi on kusagil piir. See jõuab kätte siis, kui kaalule seatakse inimese elu ja tervis.
Mai Treial: Ravikindlustuseta ilma hooleks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie põhiseadus ütleb, et igal inimesel on õigus tervise kaitsele. Sedasama kinnitab Euroopa sotsiaalharta, millega Eesti on ühinenud ja mis on riigikogus ratifitseeritud.
2007. aasta aprillis ametisse astudes andis peaminister Andrus Ansip riigikogu ees sõna, et valitsus hoolitseb rahva tervise, toimetuleku, majandusliku turvalisuse ja teiste huvide eest.
Muu hulgas nägi valitsusliidu programm ette tagada ravikindlustuseta isikutele pääs perearsti juurde. Paraku osutub arstiabi iga päevaga aina suuremale hulgale inimestele kättesaamatuks. Lõputuna näiva tööpuuduse kaasnähuna on ravikindlustuseta jäänud üle 64 000 inimese.
TÕIK, ET majandus teeb vähikäiku, ei õigusta elanike hättajätmist. Asi on suhtumises: kas inimestest hoolitakse või mitte. Peaminister kostis aga riigikogus arupärimisele vastates, et ravikindlustuseta isikul tekib õigus tasuta arstiabile sel juhul, kui tema seisund eeldab vältimatut abi.
Mis siis saab? Abi oleks erisüsteemist, mis võimaldaks väiksema sissetulekuga inimeste tervishoiukulusid katta riigi muude laekumiste arvelt. Peaministri sõnul pole aga kavas seda rakendada. Nii et valitsus ei aita ise ega lase ka teistel aidata.
OMAVALITSUSTE esindajad taotlesid 2010. aasta riigieelarve kohta tehtud ettepanekutes, et eraldataks raha ravikindlustuseta isikute perearstiabiks. Kahjuks jäi see mõte toetuseta.
Möödunud aastal tegi kolm Tartu ülikooli õigusteaduskonna tudengit uurimuse ravikindlustuseta isikute olukorrast omavalitsustes. Ja mis selgus? Tuleb välja, et ravikindlustuseta inimesi on palju rohkem, kui näitavad haige- ja töötukassa andmed.
Nimetatud uuringu tulemused vastavad statistikaameti andmetele ja nonde õigsuses pole põhjust kahelda. Uuring tugineb kõigist 15 maakonnast kogutud seisukohtadele ja vastustele ning neist selgub, et riigi rahastatavate teenuste ring ei taga ravikindlustuseta isikutele põhiseadusest tulenevat õigust tervise kaitsele.
Kuidas saakski tagada, kui need inimesed on «haihtunud»?
Küsisime peaministrilt, mida võtab valitsus ette töötukassa registrist kadunud inimeste ülesleidmiseks, ja saime vastuseks, et register ei pea arvestust nende tööealiste inimeste üle, kes tööd ei otsi.
Aga miks nad siis ei otsi? Inimene pole ju iseenda vaenlane, et kergekäeliselt ja pelgalt mugavusest loobuks teenistuse otsimisest ja tööst, seega ka ravikindlustusest. Järelikult pole nad tööd leidnud ning on kaotanud viimsegi lootuse.
MURETSEDA on põhjust neilgi, kes vajavad hooldusravi.
Elanikkonna vananedes suureneb paratamatult vajadus hooldusteenuse järele. Sotsiaalministeeriumi ilus unistus ehitada Euroopa rahaga haiglahooned, luua uusi voodikohti ning pakkuda omaosaluse toel senisest rohkem hooldusravi võib luhtuda sel lihtsal põhjusel, et inimesed ei suuda hooldusravi kinni maksta.
Sellega jäävad hätta umbes 2900 krooni suuruse rahvapensioni saajad, enamik töövõimetuspensionäre ja suur osa vanaduspensionäre. Pealegi käib säärase raha maksmine üle jõu ka abivajajate lähedastele, sest eluasemekulud muudkui tõusevad ja töötus suureneb.
On arusaamatu, kuidas mõeldakse 1. jaanuaril kehtima hakanud omaosalust hooldusravis rakendada. Sotsiaalministeerium igatahes ei näi sellega oma pead eriti vaevavat. Ilmselt loodab ta, et viimases hädas jääb vastutus inimese tervise ja toimetuleku eest omavalitsuse kanda.
NII LEIAB taas kinnitust ütlus, et teise tõbi on kivi küljes. Peaministri suhtumisest ja soovitustest võib teha juba palju korratud järelduse: hädas saab inimene loota üksnes iseendale.
Aga kuidas jääb põhiseaduslike õigustega? Üha enam tundub, et hättasattunu on riigile vaid tülinaks ning vaestele ja tõrjututele siin kohta ei ole. Ometi peaksime just raskel ajal igaüht märkama ja aitama.
KOALITSIOONI senise käitumise põhjal võib öelda, et ta hääletab opositsiooni seisukohad ja ettepanekud riigikogus maha. Seepärast kutsun valitsust üles hoolivusele: esitama seadusemuudatust, mis võimaldab kõigil ravikindlustuseta inimestel vähemalt perearsti poole pöörduda, teades, et kulud katab riik.
Töötus koos sellest tulenevate sotsiaalsete tagajärgedega ähvardab Eestis paisuda katastroofiks. Enam ei anna oodata.