Juhtkiri: Vähikäik liikluses

Foto: Tiit Reinberg

Tänases «Sakalas» on uudis sellest, et Viljandimaa on teinud vähikäiku ja langenud samale tasemele kui kunagi aastakümnete eest. Õnneks on tegemist üle pika aja ühe parema uudisega, sest lugu räägib liiklusõnnetuste arvust. Ka õnnetuste raskus kõneleb selget keelt tänavuse aasta kasuks.

Politseil on kasutada 20 aasta liiklusstatistika ning nii teame, et 1990. aastal hukkus Viljandimaa teedel 33 inimest, kuigi autosid oli tol ajal tunduvalt vähem kui praegu. Tänavu pidi õnnetuses saadud vigastuste tõttu jätma elu vaid üks inimene. Juba paaril aastal on meil põhjust rõõmustada, et liiklusõnnetuses pole surma saanud ükski laps.

Siia vahele jäävad aga aastad, mil esimestest läänest toodud vanadest Ford Sierradest pigistati viimane välja. Liikluses valitses toona omajagu süüdimatust ja karistamatuse tunnet, mis tõi Eesti kodudesse leina ja muret.

Uuringud on näidanud, et üksnes karmidest karistustest õnnetuste ärahoidmiseks ei piisa ja sama tähtsad on teede seisukord, teavitustöö, ühiskonna üldine hoiak, liiklusjärelevalve, autode turvalisemaks muutumine.

Kui aga võtta arvesse, et veel 2007. aastal sai liikluses vigastada kaks korda rohkem inimesi kui mullu, võib oletada, et liigtormakaid juhte ohjeldavad viimastel aastatel suurenenud trahvid ja seadused, mis toovad varasemast kergemini kaasa kriminaalvastutuse.

«Eks ka hirm seadusrikkumiste eest karistada saada pane juhte mõtlema, aga kindlasti pole see muutumise peapõhjus,» nendib Viljandi politseiosakonna vanemkomissar Alvar Pähkel tänases «Sakalas». Tema arvates algab kõik juhtide teadlikkuse kasvust, näiteks sellistest suurtest pisiasjadest nagu turvavöö kinnitamine.

Kui autojuhid võivad üldiselt endaga rahule jääda, siis politseinike hinnangul tuleb selgitustööd teha veel jalgratturite ja jalakäijate hulgas.

Kurikuulus diktaator Jossif Stalin on väitnud, et üksik surmajuhtum kätkeb endas tragöödiat, seevastu suur surmade arv on pelgalt statistika. Küllap on kätte jõudnud aeg, mil enamik liiklejaid ei nõustu taanduma anonüümseks statistikaks, mis varjab sadu väga isiklikke tragöödiaid.