Mida räägib meile lähiajalugu

Meenutamise ja mäletamise kohta on kaks vastakat ütlemist: «Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta» versus «Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja». Foto: Elmo Riig / Sakala

Meenutamise ja mäletamise kohta on kaks vastakat ütlemist: «Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta» versus «Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja».

Mina olen viimase paari aasta jooksul ajalehes kirjutanud hulga lugusid, mis on vaadanud lähiminevikku, jämedalt võttes 10-100 aasta tagusesse aega. Jättes kõrvale selle, et tulevik on loodetavasti ees ja silmad endiselt peas, on need minevikku kiikamised peale põnevuse ja nostalgia pakkumise olnud ka õpetlikud.

Kui 50 või 75 aasta tagust aega ei saa minuvanused inimesed mäletadagi, siis 10-15 aasta tagune elu hakkab juba otsast tuhmuma. Kummati võib kümmekonna aasta eest juhtunu tunduda praegu aga sootuks veidram kui kolmveerand sajandi eest aset leidnu.

Küllap on selle taga meie kiire elulaad ja tohutult peale pressiv uus info, mis lihtsalt ei lase lähiminevikul (see ei paista praegu ka kuigi oluline) kõrvade vahel olevale kõvakettale talletuda. Alles seltskondlikel koosviibimistel vesteldes hakatakse olnut üksteise abiga taastama ning ahhetatakse, kas asi oli tõesti niimoodi.

Kindlasti oleme tänu võlgu meie ajaloolisele taustale: erinevalt nii-öelda läänemaailmast on meie muutused viimasel paarikümnel aastal olnud tohutud.

Enamasti olen ma oma minevikuvaatlustes allikana kasutanud tollaseid ajalehti, kuid viimasel ajal on mulle suureks abiks olnud Eesti Televisiooni teine programm, kes on hakanud vanu saateid kordama. Mind nagu küllap paljusid teisi on ikka ja jälle tabanud ohhoo-efekt: kas tõesti sai see niimoodi olla?

Kui kõigepealt märkavad inimesed tõenäoliselt väliseid muutusi (oi, millised mobiiltelefonid, arvutid, autod ja soengumoed tollal olid!), siis hoopis põnevam on jälgida inimeste suhtumise muutumist.

Ühe säärase efekti sain kätte, vaadates «Laulukarusselli» saate esimest hooaega 1990. aastate keskpaigast.

Küllap oli toona täiesti loomulik, et avalik-õigusliku televisiooni saate auhinnad tulid ühelt rahvusvaheliselt mänguasju valmistavalt firmalt ning seda firmat kiideti saates ohjeldamatult ja selle esindajale anti rohkesti eetriaega. Praegu oleks see täiesti vastuvõetamatu, kuid tollal ei osanud meist enamik selles midagi imelikku näha. Pealegi võib karta, et ilma tolle firmata poleks olnud saadet ega auhindu - lihtsalt ajad olid niisugused.

Või teine, veel parem näide. Enamik meist mäletab, kuidas Ivar Vigla tegi oma

show

's nalja, teatades, et Soome sajamargased rahatähed kaotavad kehtivuse, ning paanikas inimesed tormasid selle peale nimetatud kupüüre kulutama ja naeruväärse kursi järgi ümber vahetama.

Aga kuidas täpselt Vigla niisugust võllanalja tegi? Šokeerivat uudist ei teadustanud ta ise. Seda tegi hoopis Feliks Undusk, tol ajal tõsine ja arvestatav telemees, kelle sõnades polnud kellelgi põhjust kahelda. Isegi siis, kui ta ilmus oma sõnumiga keset meelelahutussaadet.

Ärevusse aetud inimesi ei sundinud valvsusele isegi asjaolu, et seda teemat kommenteerinud asjalikule «pangandustegelasele» oli ekraanigraafikas töökohaks märgitud Simple-Minded Estonians Bank («Lihtsameelsete eestlaste pank» - toim.) - ega Soome marku hangitud ju keeleoskusele tuginedes.

Kas me praegu usuksime, kui näiteks Aarne Rannamäe või Margus Saar tuleks keset «Erisaadet» eetrisse ja teataks, et homsest enam 500-kroonised ei kehti? Kergeusklikke oleks mitu korda vähem, sest inimesed on targemaks läinud. Kuid mis veel tähtsam: Saar ja Rannamäe ei teeks sellist pulli kaasa, neid ei lubatakski. Ajad on muutunud.

Et minevikust üllatusi leida, pole aga isegi vaja ajas sedavõrd kaugele minna. Piisab, kui võtta kätte kolme-nelja aasta tagused ajalehed ning vaadata, millest ja kuidas siis kirjutati.

Mul on saunas patakas sellest ajast pärinevaid «Eesti Ekspresse» ning iga saunaskäigu ajal katsun ühe neist läbi töötada. Huvitav on alati. Ja nii mõnigi kord on tunne, et praegu mõjub üks või teine artikkel hoopis tuumakamalt kui selle ilmumise ajal.

Näiteks paar kuud tagasi juhtusin lugema ajakirjaniku intervjuud ühe Soome kirjanikuga, kes oli valmis saanud raamatu Eesti maffiast Soomes. Küsimused olid asjalikud, samuti vastused - vähemalt esmasel vaatlemisel. Paraku oli üks aga, mis ei lasknud sellesse artiklisse päris mustvalgelt suhtuda. Nimelt oli tolle kirjaniku nimi Johan Bäckmän. Pärast tema Eestit laimavaid avaldusi viimase paari aasta jooksul ei ole lihtsalt võimalik tema sõnu tõsiselt võtta.

Sama põnev oli lugeda intervjuud Tartu linnapea Andrus Ansipiga, kes ütles end olevat valmis minema vajaduse korral Tallinna majandusministri ametit pidama (ei midagi uut!), või paari aasta tagust juhtkirja, milles hoiatati, et halvim asi on ülikiire palgatõus (kes küll seda uskus?).

Kentsakaid, üllatavaid, harivaid ja mõtlemapanevaid näiteid võiks tuua veel palju, paraku seab leheruum muljetamisele piirid. Soovitan aga igaühel heita vahel pilgu lähiminevikku, et mõista paremini, kust me tuleme, kus praegu oleme ja kuhu võiksime edasi liikuda. Mina igatahes ootan huviga järgmist saunaskäiku.