/nginx/o/2009/06/02/188073t1h3557.jpg)
HOMME 125-aastaseks saav Eesti lipp kuulub maailma väärikamate hulka, nii nagu tuhandete aastate vanune eesti rahvas kuulub Euroopa põlisemate kilda.
Andkem homme värvikolmikule au!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siiski oleme oma lipu auväärsest east vaid ühe kolmandiku vältel võinud seda vabalt heisata. Kahe kolmandiku vältel pidid meie esiisad või isad lippu peitma ja vaid kõige söakamad heiskasid seda vargsi.
Sinimustvalge on alati olnud eesti rahva ühtekuuluvuse sümbol — mida raskem aeg, seda enam. Selle lipu all on võideldud ja langetud, on kannatatud ja elustki loobutud. Aga on ka võidetud ja hõisatud, on lauldud ja rõõmustatud. Seda lippu oleme kandnud oma südames alati. Usk sellesse lippu ei ole kustunud kunagi.
Eesti Lipu Selts avaldab tänu kõigile, kes seda lippu on hoidnud ja kaitsnud ning kes selle vabaduse taaskoites peidupaigast välja tõid ja uuesti uhkelt lehvima panid. Selts tänab kõiki neid, kes igal lipupäeval sinimustvalge heiskavad, tehes seda mitte seaduse, vaid südame sunnil.
Kasutagem oma sinimustvalge rahvuslipu heiskamise õigust, mida on meie ajaloos olnud ülekohtuselt vähe! Heisakem homme hommikul Eesti lipud kõigis linnades ja külades, taluõuedes ja linnamajadel! Sama uhkelt lehvigu meie lipud autodel. Kandkem sel päeval sinimustvalgeid värve rinnas!