Välismaalane Jamaical

Tarrvi Laamanni «Minu Jamaica», 191 lehekülge, kirjastus Petrone Print

FOTO: Repro

Jamaica propageerija Tarrvi Laamann on tuntud kui reggae-aktivistist kunstnik ja DJ ning tema peod ja näitused on otsapidi ka Viljandisse jõudnud. Jamaica kultuuril ja muusikal tasub silma peal hoida, sest sealne elustiil on omalaadne ja paeluv.

Pole mingit põhjust kahelda viis korda turistina Jamaicat väisanud Laamanni siiruses ja pühendumuses.

Raamatu «Minu Jamaica» sissejuhatuses viidatud põnevad vihjed kolm korda toimepandud röövimisele, majakõrgustele «helimägedele» ja plaadipoodide telgitagustele tunduvad paljutõotavad. Ette rutates olgu aga öeldud, et tegu on võrdlemisi eksitava reklaamiga, sest «röövimisjuhtumid» mahuvad kenasti kõik ühe tobeda intsidendi alla ning «helimäed» on majakõrgused juhul, kui maja on mehekõrgune.

Raamatu teksti on võrdlemisi lihtsast lauseehitusest hoolimata keeruline jälgida. Selle põhjusest annab autor tegelikult ise aimu, kui kirjeldab leheküljel 88, kuidas ta võtab kotist raamatu ja proovib seda lugema hakata ning tunnistab siis, et on üsna kehvapoolne lugeja ja ainuüksi lugemise fakt on tema puhul kõva sõna.

See on muidugi aus ülestunnistus, kuid selleks et kirjutada mõista, tuleb siiski lugeda osata. Häirivad ka peaaegu igalt leheküljelt vastu vaatavad jutumärkidesse pandud sõnad. Huvitav, millist salasõnumit on soovitud sellega edastada?

Emotsioonide ja kogemuste jagamine on üldiselt tänuväärne. Mingist hetkest muutub aga isiklik prisma pahatihti sama piinlikult tüütuks nagu võõra pulmavideo vaatamine.

«Minu Jamaica» on igas mõttes kirjutatud turisti vaatevinklist. Kohati veniv ja kordusi täis. Kahtlemata vajanuks see rangemat toimetajakätt.

Laamanni tekst oleks omal kohal mõnes reisiblogis, ent iseseisva raamatuna on seda keeruline võtta.

    Tagasi üles