Viljandimaal on palju külasid, kus käib agar seltsielu: korraldatakse ühisüritusi, ehitatakse külakiikesid ja spordiplatse, muudetakse kauniks küla üldilme. Eestvedajad on tavaliselt seltskond ärksamaid inimesi. Nii mõnedki aga ootavad, et nende eest kõik ära tehtaks, ning sageli ka virisevad, et üht või teist asja tulnuks teha teisiti.
Hiljuti tõdes üks maainimene, et külad ei ole enam ühtsed kogukonnad, kus üksteist vajaduse korral toetatakse. Minagi olen seda kogenud nii oma kodukülas kui muude külade elust kirjutades. Teisele inimesele ei tulda appi ka siis, kui vaba aega on küllaga, töövahendid seisavad tegevuseta ja abivajaja kogunisti tasu pakub. Võõrad mured lihtsalt ei huvita kedagi.
Veel hullem on, et mõnes külas teevad ilma vaenutsevad klannid, kelle eesmärk on ennekõike teisele poolele käkki keerata. Säärastes tülides ei tunne vend venda ja tagasi ei kohkuta ka alatutest võtetest.
Eestluse aluseks on ikka peetud toimivat maaelu. Kahjuks teevad vaenutsevad Andresed ja Pearud külakogukonna olematuks. Tulu ei tõuse sellest kellelegi.